Küsimusi ja vastuseid intervjuust Maalehele Tallinna Ülikooli astumise puhul. Leht ilmus 13. augustil, 2015. aastal. Käesolev tekst on täispikk artikli mustand, millest sai lõpuks kaks eraldiseisvat persoonilugu minust - üks ilmus Maalehes ja teine Saladuste veebiväljaandes. Küsimusi esitas ja artiklid koostas Anne-Mari Alver.
Mida
oled varem õppinud ja millega igapäevaselt tegeled?
Tartu
Õpetajate Seminaris omandasin algklassiõpetaja eriala. Hiljem
otsustasin natuke suunda muuta ning suurest lugemishuvist ja
armastusest ilukirjanduse vastu õppisin Tallinna Ülikoolis juurde
raamatukoguhoidja kutse. Pärast lisandus kõiksugu koolitusi,
millest kõige paeluvam oli minu jaoks kahtlemata psühholoogia. Mu
sahtel on täis kõikvõimalike erinevate koolituste tunnistusi
alates andmebaaside haldamisest ja erinevate keelte õppest,
lõpetades lilleseade ja pilditöötlusega. Iga uus koolitus on
meeltele nagu sõõm värsket õhku, avardades maailmapilti ja andes
lisaks teadmistele ka kuhjaga head energiat.
Olen
mõnda aega töötanud algklassiõpetajana, juhendanud kunstiringi ja
teiste loominguliste huviringide tegevust, samuti andnud koorilaulu
tunde ning klaveri eratunde. Tallinnasse elama asudes sai minust
paljudeks aastateks lasteaiaõpetaja. Huvist käsitöö vastu ja
soovist end sootuks muus vallas korraks proovile panna, tegutsesin
mõned aastad masstootmises õmblejana. Seegi oli omanäoline ja
rikastav, kuigi omamoodi karm kogemus. Kuigi töötasin end sel
ametil kiiresti üles, tagasi seda rutiinsevõitu aega ei tahaks.
Nüüd olen ringiga jälle lasteaiaõpetaja ameti juures ja usun, et
sellele erialale jään ka ankrusse. Võiks tuua võrdluseks, nagu
oleksin korraks kodust ära läinud ja mujal ilmas ringi vaadanud,
seda kõigest veendumuse pärast, et kodus ehk siis lasteaiaõpetaja
ametis on siiski kõige etem.
Kuidas
said kirjanikuks?
Kirjanikukingadesse
astumine juhtus minu puhul kuidagi iseenesest, nagu ikka juhtuvad
asjad, mis on mõeldud juhtuma. Algul polnud mul mõtetki kirjapandut
muu maailmaga jagada, kirjutasin enda lõbuks ja proovilepanekuks.
Kuid käsikirju hakkas üksteise järel üha sündima ja äratundmine
ning rõõm tehtavast nii suur, et lõpuks tundus kirjastuse uksele
koputamine mõistlik samm. See juhtus aastal 2010. Esimene teos ilmus
juba aasta hiljem. Kuna mu debüütromaani „Lepatriinupüüdja“
saatis võrdlemisi suur menu, näis samal lainel kulgemine asjade
loogiline käik.
Oma
osa kirjanikuks kujunemisel oli kindlasti ka elumuutusel. See oli
aeg, mil kolisin oma hiiu juurtega abikaasa ja väikese tütrega
Tallinna kärast eemale, Hiiumaale. Saarerahu ja rohelus aitasid
loomingu sünnile suurepäraselt kaasa. Teatava eripärana saan
kirjutada ainult neis tingimustes, mis võimaldavad vaimset rahu ja
keskendumist. Tundsin end hiidlaste keskel hästi ja nad võtsid mu
kiiresti omaks. Seega võib öelda, et just tänu Hiiumaale lõi mu
loomingulisus õitsele.
Kirjanikuna on mul olnud õnne –
kõigist pakutud käsikirjadest on saanud raamatud, mis on leidnud
koha raamaturiiulitel, -lettidel ja loodetavasti ka paljude lugejate
südameis. Sel aastal ilmub minult juba kümnes ilukirjandusteos.
Eriliselt viljakatel aastatel, nagu seegi aasta saab olema, olen
välja andnud isegi kolm raamatut. Siinkohal pean siiski
kvantiteedist olulisemaks teoste head keelelist taset ja stiili,
mille täiustamisega järjepanu tegelen. Kirjutan meelsasti kõigile
vanusegruppidele, sest igas eas inimesed on minu jaoks huvitavad,
paeluvad ja inspireerivad. Mul on neile kõigile midagi öelda ja
igaühelt midagi õppida. Mõtteis kirjutan alati midagi, töötan
poolelioleva käsikirja kallal isegi puhul, kui ma ei istu momendil
arvuti taga, vaid tegelen sootuks muude asjadega. Mõte töötab
alateadlikult ikkagi ja arendab mõnda romaanisündmust või
tegevuskäiku edasi.
Sinu sammud kirjandusmaastikul?
Humoorikas
fantaasiaromaan „Lepatriinupüüdja,“ Kuma, 2011
Põnevusromaan
noortele „Martin Greeni juhtum,“ Tänapäev 2011,
noorteromaanivõistluse auhinnatud teos
Lühiromaan
täiskasvanutele „Tupiktänavas,“ ajaleht Hiiu Leht 2011-2012,
järjejutuna
Kaasautor
Põlvamaad tutvustavale raamatule „Rohelisem elu – väärtused ja
edulood,“ Marika Saks ja Põlva Maavalitsus, 2011
Müstikasugemetega
noorteromaan „Ruubeni liblikad: Kirsipiia,“ Varrak, 2012
Fantaasiaküllane
lasteraamat „Keteriin Salaaias“ 1. osa, Argo, 2012
„Keteriin
Salaaias“ 2. osa, Argo, 2013
„Ruubeni
liblikad: Jordan,“ Varrak, 2013
Üks
finaliste Eesti Luuleliidu luulekonkursil „Luulekevad 2013“ ja
almanahhis avaldatud luuletus „Kevad Tartus“.
Üks
finaliste Eesti Luuleliidu luulekonkursil „Kuldne Kaseleht 2013“
ja almanahhis avaldatud luuletus „Põuapilvede aeg“.
Seikluslik
romaan noortele ja täiskasvanutele „Punamütsike kakssada aastat
hiljem,“ Argo, 2013
Luulekogu
„Võilillelein,“ Kentaur, 2014
Jõulunäidend
Kärdla lasteaiale „Nõiutud metsa saladus,“ Esietendus
16.detsembril, 2014
Suvenäidend
Leevi näitetrupile „Pungad“ „Jõetüdruku needus,“
Esietendus 1. augustil, 2015
Lühiromaan täiskasvanutele „Maja Mineviku tänaval,“ Kentaur, 5. aug. 2015
Igakuine
kaastöö ajakirjale „Saatus&Saladused“ ja vahel ajalehele
„Hiiu Leht“
Lisaks
hoian hinges ja annan lugejaile lisainformatsiooni oma loomingu kohta
kahes kirjandusblogis: kiirisaar.blogspot.com ja
kiirisaar.wordpress.com
Ilmumas:
Novellikogumik „Õnn algab
homme,“ Kentaur, hilissügis, 2015
Lasteraamat „Sirelini
kümme katsumust,“ Argo, dets. 2015
Jõulunäidend Kärdla
lasteaiale dets. 2015.
Kuidas
iseloomustad oma lugude tegelasi?
Tihtipeale
valdab neid peataolek, esineb teatavaid siseheitlusi, mingis mõttes
on mu tegelased iseendaga seesmiselt konfliktis. Läbi
konfliktolukorra on lihtne kirjutada. Kui kõik oleks ilus ja tore,
ei vaevuks keegi seda lugema. Konflikt ja eri arusaamade põrkumine
annab nii olustikule kui dialoogile värvi ja hoiab vajalikku pinget
ning lugeja-poolset huvi üleval. Läbi kõikvõimalike katsumuste
püüavad mu tegelased jõuda eelkõige iseendani, et lahti harutada,
selgeks mõelda suhete segapuntrad ning mõista paremini nii maailma
kui iseenda eksisteerimise sügavamat tähendust. See läbiv joon
kajastub nii lasteraamatuis kui lugudes täiskasvanuile. Kuna mulle
on alati meeldinud juurelda inimloomuse eri tahkude üle, teevad seda
ka mu romaanide ja novellide tegelased. Eelistan oma teostesse
põimida ootamatuid sündmuskäike ja ettearvamatuid lõpplahendusi,
hoida pinget viimase vindini üleval.
Edaspidi on plaan kirjutada
üks sügavam ja tõsisem romaan täiskasvanutele. Usun, et õpingud
ja elu Tallinnas annavad selleks vajalikku ainest ja kohtumist
paeluvate karakteritega, mida ilmselt veel sündimata teoste jaoks
alateadlikult otsima lähen. Kindlasti on tore kirjutada veel midagi
ka lastele. Võib-olla võtta osa veel ka mõnest romaanivõistlusest.
Inimsuhted oma kirevuses ja nende peegeldamine on minu valdkond.
Kuidas
sa kõike jõuad?
Ega
siin mingit imevalemit ole. Küllap teavad seda kõik kiire
elutempoga inimesed, et ainumõeldav lahendus on aja planeerimine.
Esmatähtis tuleb teha ära kõigepealt ja tegevused, millega veel
piskugi aega, lükata külma närviga tagaplaanile. Eks seegi ole
oskus, mis on ajapikku tulnud. Annan endale aru, et kõike korraga
jõuda ei olegi reaalne, kuigi mõnikord kipun ikkagi üritama ja
läbipõlemist katsetama. Õnneks on ka homme alati päev ja see on
kergendust pakkuv teadmine. Armastus tehtava suhtes annab palju
positiivset lisaenergiat. Vahel jääb ajanappusel küll lillepeenar
rohimata või mõni saade vaatamata, aga see pole määrava
tähtsusega kaotus. Tegelen teisejärgulisega siis, kui jõuan.
Eelistan kõige teha pühendumusega, mitte ülepeakaela. Siis on ka
tulemus võimalik parim.
Ostsin
hiljuti käsitöölaadalt humoorika kassikujulise külmkapimagneti
kirjaga: „Töö ei tapa, aga milleks riskida,“ meenutamaks
iseendale, et aeg-ajalt tuleb siiski hoogu maha võtta ja puhata juba
kasvõi selleks, et järgmisel päeval rohkem jõuda. See väike
meeldetuletus on päris veenev ja lõbustav, töötab minu peal
hästi.
Muidugi
on ka suur abi mu perest, kes saab väga hästi ka ise nõud pestud
ja muru niidetud. Ilma nende toeta polekski paljud asjad võimalikud.
Nad toetavad mind kõiges.
Kas
oled loomult õppija-tüüpi?
Olen
elukestva-õppe usku. Keeruline on rahulolumulli hulpima jääda,
kuna alateadvuses kripeldab alatasa mingi uudishimu ja
avastamisvajadus, et mis edasi? Käesolev hetkesituatsioon ei saa ju
olla päriselt kõik. Midagi peab olema veel... Kindlasti
peab. Tegelikult on kogu meid ümbritsev elu rohkesti täis
õppimisvõimalusi, kui vaid olla vastuvõtlik ja omada avatud meelt.
Õppida saab nii iseenda kui teiste kogemustest, teadmisi ja
inspiratsiooni ammutada loetud raamatutest, nähtud filmidest, käidud
kultuuriüritustelt, kasvõi mõnest huvitavast jutuajamisest.
Kuidas
sündis mõte minna uuesti õppima? Mille järgi valisid eriala ja
kooli?
Ega
ma tagantjärele teagi, mismoodi see täpselt juhtus. Mõtlesin, et
mis seal´s ikka. On suvi ja puhkus, aega piisavalt. Lähen lihtsalt
kohale. Nagunii tahtsin vahelduseks paar päeva pealinnas olla.
Muidugi olin alateadvuses ülikooli-mineku mõtet veeretanud juba
ligemale aasta aega. Kui sisseastumiskatsete aeg kätte jõudis,
tundsin, et lihtsalt pean kohale minema. Kasvõi iseendale
kinnituseks, et sellest kõigest ei tule midagi välja. Kui ma poleks
üritanud, oleksin olnud endas pettunud. Allaandmine pole minu
loomuses.
Mul
on tore ja toetav pere, hea töökoht, kena kodu, armas lemmikloom,
rahuldust ja rõõmu pakkuv eneseteostus läbi kirjanikuks olemise.
Kuid ikka tahtsin veel midagi. Võib-olla lihtsalt veel olla noor
olla läbi õppimise ja uue elukogemuse. Tahtsin taas käia koolis ja
olla üliõpilane. Võib-olla oligi selleks jälle aeg.
Teema
sobis, kirjutada oli lihtne, nagu see alati on olnud, kuigi käsi
igatses muhkliku ja sõrmede vahele sobimatu pastapliiatsi asemel
arvuti siledat, jahedat klaviatuuri ning kõrvad süvenemist
soodustavat taustamuusikat, mitte hiirvaikset auditooriumi, kus
iseenda hingaminegi näis võõras. Võimalust alushariduse
pedagoogika erialale sisse saada ei pidanud ma kuigi suureks.
Kaalusin päris tõsiselt ka psühholoogiaõpinguid, kuna inimesed ja
nende elu keerdkäigud, mõistmine ja ära kuulamine on mind alati
paelunud. Olen loomult suure empaatiavõimega ja mulle meeldib kõik
sisekaemuslik. Siiski otsustasin pedagoogika kasuks, kuna see on
tuttav ja kodune tee, mida mööda olen kõndinud juba hulk aega.
Pealegi poleks psühholoogiaharidusega siin saarel suurt midagi peale
hakata. Väikeses ühiskonnas kurdetakse pigem üksteisele kui
diplomeeritud nõustajale.
Tallinna
Ülikool näis igati loogiline ja hea valik, mis annab hea hariduse.
Meelsasti kujutaksin ette end töötamas ka mõnes kirjastuses, kuna
olen nagunii kirjandusmaailma ja raamatute kirjastamisega seotud.
Vahepeal kandideerisin niisama hasardist ja soovist
kandideerimisoskust värskena hoida igasugu imelikele erialadele nagu
näiteks muuseumivarahaldur ja tööhõive konsultant. Ega sedagi
tea, mida elu veel toob. Huvipakkuvat ja paeluvat on minusuguse laia
huvideringiga inimesele maailmas palju. Kaugemas perspektiivis hakkan
kindlasti jälle aktiivsemalt maalima ja võtan
loodusfotograafiaharrastuse tõsisemalt ette. Kirjutamine jääb
siiski peamiseks prioriteediks, kuna kirjutamise maailm on minu
maailm.
Miks
eelistad just tsükliõpet?
Tsükliõpe ehk kaugõpe, nagu
varem öeldi, on suurepärane võimalus üheaegselt nii töötada kui
ka koolis käia. Tööl käivale inimesele igati sobilik variant,
kuna kohal tuleb käia ainult viis korda aastas ja paljud asjad saab
ka distantsilt ära teha.
Kui
kerge või raske oli ülikooli sisse astuda? Mis oli Sinu jaoks kõige
keerulisem, mis kõige põnevam?
Kõige
keerulisemaks osutus sisevõitlus iseendaga. Seisin keset hämarat
koridori, ootasin oma korda eksamile pääseda ja mõtlesin, mida ma
siin üldse teen? Neljakümnesena taas koolipingis? Sulaselge
hullumeelsus. Tegelikult oligi see vist hetk, mis otsustas kõik.
Alla anda olnuks imelihtne, samas näis see mõttetu, kuna olin
nagunii juba nõnda kaugele tulnud. Ühes minuga kandideeris
samale erialale enam kui kaks ja poolsada inimest. Ligemale kahesajal
üritajal tuli ukse taha jääda. See oli nagu mingi
Superstaari-valimine. Meeletud rahvamassid, mida tohutud koridorid
suutsid vaid suurivaevu ära mahutada. Oli umbne ja palav. Meik sulas
ja mu lootus väljavalituks osutuda samamoodi.
Kui
vestlus läbi sai ja ma naerukil nägudega õppejõududega hüvasti
jätsin, kes minusse selle napi aja jooksul ootamatu sõbralikkusega
suhtuma hakkasid ja Hiiumaale tervitusi palusid viia, ning ma enda
järel ukse sulgesin, mõtlesin: "Appi, mida ma ometi tegin?! Ma
sain ju sisse!" Mingil kummalisel moel teadsin seda juba
selsamal hetkel. Kinnitus sisetundele tuli nelja päeva pärast,
reede varahommikul, kui mu telefon piiksatas saabunud meili peale,
mis teatas, et olen vastuvõetavate nimekirjas. Tegelikult ei usu ma
seda päris lõpuni veel siiani.
Kõige põnevam oli tutvuda uute
ja toredate inimestega, kes olid ühes minuga üritama tulnud.
Omapärane elamus oli ka öö enne sisseastumiskatseid, mille veetsin
ruuminappuse tõttu koos viie võhivõõra ja väga eri
kultuuriruumist inimesega. See kujunes niivõrd veidraks, naljakaks
ja eredaks kogemuseks, et otsustasin ainese põhjal kirjutada
ajakirja „Saatus&Saladused“ septembrinumbrisse novelli „Tuba
kuuele ehk lugu sellest, kuidas minust jälle tudeng sai.“
Mida
õppimine sinu elus muudab, mida sulle juurde annab?
Uuesti
õppima minek muudab kahtlemata palju. Eelkõige annab see mulle
minust endast märksa värskema, elurõõmsama ja enesekindlama
minapildi, mis on igati teretulnud. Ega ma isegi veel täpselt tea,
mis mind ees ootab ja juhtuma hakkab, aga tunne on, et midagi
suurepärast! Suhtun eesootavasse heatahtliku uudishimu ja
optimistiga, sest olen läbi elu optimist olnud. Õppimine aitab
jääda nooreks. Minu hinnangul pole õppiv inimene kunagi vana. Juba
pelk teadmine niisugusest suurest elumuutusest ja avanenud
võimalusest on küpsele inimesele hulga noorendavam, kui mis tahes
imet tõotav hirmkallis ilueliksiir. Julgus ennast ületada teeb
õnnelikuks!
Miks
Sulle meeldib töö lasteaias?
Loomingulise
inimesena ei talu ma rutiini. Töö lasteaiaõpetajana on väga vaheldusrikas,
loominguline ja annab võimaluse end igakülgselt teostada. Iga päev
on uus väljakutse ja ükski tööpäev ei sarnane teisega. Lapsed on
parimad kolleegid. Keeruline oleks ette kujutada mõnda muud
elukutset, kus lapsed tervituseks vastu tormaks ja mind kallistustega
üle külvaks. Selline südamesoe vastuvõtt tagab hea tuju ja
tegutsemistahte terveks tööpäevaks. Mulle sobib töö inimestega,
nende vahetu lähedus süstib minusse positiivsust.
Kunstiarmastajana aitan lastel end rohkete kunstitegevuste kaudu
välja elada, õpetada neid endid värvide maailmas hästi tundma.
Samuti pean oluliseks viia nad ilukirjanduse fantaasiarohkesse
maailma ja tutvustada head lastekirjandust. Loodusesõbrana tahan
õpetada märkama ja väärtustama ümbritseva looduse rikkust.
Inimesed
on mulle suurepäraseks inspiratsiooniallikaks kirjaniku-ametis.
Mulle meeldib inimesi jälgida. Enda teadmatagi edastavad nad
tohutult informatsiooni. Riietuse, olemise, hääletooni,
maneeride läbi. See kõik on omal moel hindamatu informatsioon, mida
saab edukalt ära kasutada näiteks mõne uue novelli tarbeks tõetruu
prototüübi loomisel. Tänu rikkalikule fantaasiale pole mul neid ka
välja mõelda kuigi keeruline, kuid reaalsusest midagi üle võtta
ja loomingusse paigutada on märksa lihtsam. See on kirjaniku
omamoodi lõbus mäng inimkarakteritega, kuigi kasutan ainest
reaalsest elust vaid aimamisi ja samas mõtlen – saavad nad aru või
ei?
Millistele
inimestele soovitaksid tööd lastega? Millised omadused peaksid
tulevasel lasteaiaõpetajal olema?
Lastega
töötav inimene võiks ka ise hinges olla igavene laps, kes oskab
laste kombel vaimustuda mõnest toredast putukast, pehmest valgest
lumesajust või värviliste lehtede langemisest. Siis suudab ta ka
lapsi paremini mõista ja olla neile tore kaaslane. Mõnikord ma
mõtlen, et ma ei saagi vist kunagi päriselt täiskasvanuks.
Selliseks suureks, tähtsaks ja tõsiseks, keda huvitavad igavad
asjad ja kelle elus on vähe rõõme. Ma naeran heameelega mõne
lapsiku vembu või tobeduse üle, kuigi jään sealjuures siiski
autoriteediks. Elurõõm on see salapärane võlurohi, mille võiks
iga lasteaednik eneses tallel hoida.
Pilt leitud FB-keskkonnast.