Uue kuu alustuseks toon kõigepealt teieni ühe väga laheda minust ilmunud artikli, mille originaalsus seisneb selles, et ta on kirja pandud võru murrakus. Tegemist on juba 11ndat aastat Põlva- ja Võrumaal ilmuva Uma lehega - http://www.umaleht.ee/ -, on tervenisti võrukeelne ja omab päris suurt lugejaskonda, ligikaudu 32 000 inimest. Projekti idee on keele kui kultuuripärandi säilitamine, seda toetab nii Vana Võromaa Kultuuriprogramm kui ka Eesti Kultuurkapital.
Artikkel ise tekkis nõnda, et Uma lehe peatoimetaja Harju Ülle tegi mulle mõned nädalad tagasi, mil just kodukandist naasin, vahva ettepaneku kirjutada üks selleteemaline arvamuslugu. Haarasin mõttest koheselt kinni ja paningi ta peale mõningat järelemõtlemist kirja. Kuigi kaalusin ka murrakus kirjutamist, tegin seda lõpuks siiski lihtsama vastupanu teed minnes tavapärases kirjakeeles. Murrakust saan küll praktiliselt sajaprotsendiliselt aru, kuna mu vanaema-vanaisa rääkisidki ainult niimoodi, kuid kirjapildi edastamises pole ma seevastu kuigi tugev, kuna pole seda tõtt-öelda kunagi eriti praktiseerinudki. Kogu lapsepõlveaegne suhtlus nendega käis ainult kõnekeeles – st, mu vanavanemad rääkisid nõnda ja mina sain lihtsalt kõigest aru. J
Seega nägid tublid Uma lehe keeletoimetajad üksjagu vaeva, et mu suhteliselt keerukas keelekasutuses ilukirjanduslik tekst korrektselt murrakusse ümber panna, aga loomulikult said nad sellega suurepäraselt hakkama. Ülisuured tänud neile selle raske töö eest! J
Ülle andis lahke loa artikkel ka mu blogisse üles riputada, mida siinkohal ka teen.
Kellele murrak lihtsalt üks arusaamatu tähekombinatsioonide jada tundub ja peavalu valmistab, siis sama artikkel on augustikuu materjalide hulgas ka kenasti olemas. Seda küll, tõtt-öelda pisut pikemas versioonis, kuna leheruum ei võimaldanud sajaprotsendilises mahus ära trükkimist, aga paremik sai kahtlemata välja toodud.
Uma lehes asub artikkel siin:
Toon ta blogis ka täielikuna ära, kuna ta tundub mulle igas mõttes väga eriline – kild minevikust, keel täis mälestusi ja lapsepõlvehõngu. Midagi, mis on mulle armas ja oluline, murrak, mille kuulmine tekitab mu meeltes alati midagi koduselt tuttavlikku.
Pildil on koolimaja ees asuv aed.
Kodokandi ratu pääl kävveh
Tah ma sis jäl olõ: umah kodo- paigah Leevil. Tuu tege minno ütteaigu rõõmsas ja kurvalid- sõs. Trehvä taaha veidemb, ku tahtnu. Siiä joudminõ võtt tõõnõkõrd terve päävä, ku tahat mõnõst poodist kah läbi astu ja pedäjämõtsa käkitühe, valgidõ häitsmidega järvekaasikit täüs mõtsajärve ujoma minnä.
Vili om valmis ja pihla viska- sõ rohiliidsi lehti vaihõlt vere- vät. Kavvõmbah nurmõ pääl jalotas ütsindä kurg – tuu om sääne pilt, midä mu tääm- bädseh kodopaigah Hiiumaal hariligult ei näe.
Võhandu jõõ nuhe om õks säänesama nigu latsõpõlvõh: sääne lõmmulehine ja meele- ga mõistmalda. Kavvõmbast paistus külä keskkotus – vana tummõkõllanõ bussijaam, miä om õgasugumaidsi kirivit ja tuulõ käeh veidükese hilbõlõ- ma päsenüid silte täüs liimit.
«Ostame mustikaid.» Käsilde maalit kuulutus tulõtas miilde, kuis latsõn sai üteh paari väiku sugulasõga mustikit mõtsa ala süümä mintüs ja kriimligadsõ näoga kodo tagasi tultus.
Müüdä lätt jalgrattaga vana- miis, hõikas midägi teretüses. Pehme võro kiil pand mu mõt- tõh naaratama joba inne, ku jõv- va kaia, kiä tuu teretäjä om.
Mu kadonu vanaimä ja vana- esä kõnõligi õnnõ niimuudu. Võro kiil tähendäs mullõ kõgõ midägi latsõpõlvõlist. Sinine tsukrutuus vanaimä tsõõrigu söögilavva pääl.
Peotäüs vaasi pantuid, makõ hõnguga valgit floksõ, miä kasvi vanaimä magamistarõ aknõ all. Valgõ klaari kütse maik. Lämmä piimä hõng plekidse pangi seeh.
Kriimliganõ kõllatsidõ silmiga kass puust läve pääl ahnõlõ valgõt vattu hiilmäh. Hainamaa päält kodo tulõjidõ valgõvillaliidsi lambidõ kipõ sammu ja herevällä määgmine. Kuusõmõtsa puult aigupiteh lähembäle ruumaja udsu.
Tunnus ütsjago uskmalda, ku palïo või hindä seeh käkki üts kiil, ku tä üteainuma silmäpil- guga nii palïo miilde tulõtas.
Astu küläpuuti. Uss lätt väi- ku sahinaga vallalõ, kuigi hulga kergempä, ku tuukõrd. Müüjä leti takah om kunagidsõ müüjä tütär. Tä tund mu kõrraga är ja jääs imehtüsega kaema.
Päävävalguslambi pandva silmi pilutama. Kõik mu ümb- re om nii harinõmalda euro, et ma ei tunnõ ruumi kõrraga ärki – valgõ saina, otsani puh- ta plastriioli, kirivide siltega Lääne kraam, minkal om võlss maik. Tulõ miilde, määne hõng olï vormileeväl, midä vanaimä vaihõpääl lehmile süütse – leib olï sis nii otav.
Riioli päält kae- sõ sirgõh riah vasta hoolõga kile sisse pakidu ja viilõs lõiga- du leevä. Märk tõõsõst aost, tõisist kombist ja olõmisõst. Ütski leib sääl poodih olõ-i tuu, midä ma otsi.
Nakka rahvamaja poolõ ast- ma. Om seo nuka kodokandi- päiv. Rahvamaja uss om peräni, säält tulõ sisse pahvak suvõläm- mind õhku ja edimädse küläli- se, kiä tassa läbi tarõ astva.
Paki tassakõistõ vallalõ värs- ki trükihõngulidsõ raamadu. «Lepätriinupüüdjä» – mu edi- mäne romaan. Kiroti tuu selle, et näüdädä, et tütrik, kink ki- rändit klassih kunagi ette loeti, om mu seeh viil alalõ.
Raamadu näütämine. Kokko- saaminõ kodonuka rahvaga. Millest ma ülepää kõnõlagi?
Arvada tuust, ku tähtsüseldä om tegeligult välimäne helkä- mine, ku võlss om pruuvi olla kiäki, kiä mi periselt ei olõ. Ku tähtsä om är tunda, minkjaos mi siiä ilma olõmi sündünü, hinnäst säändsenä hääs pitä, nigu mi olõmi.
Autogrammi. Pühendüse. Lugõjidõ hää arvaminõ. Ar- vada om seo jago kõgõ taa aúa man kõgõ meelelidsemb.
A tuu leevä lövvä ma külh. Mõnõ päävä peräst, ku är nakka minemä, Võro Maksimarketist.
Vili om valmis ja pihla viska- sõ rohiliidsi lehti vaihõlt vere- vät. Kavvõmbah nurmõ pääl jalotas ütsindä kurg – tuu om sääne pilt, midä mu tääm- bädseh kodopaigah Hiiumaal hariligult ei näe.
Võhandu jõõ nuhe om õks säänesama nigu latsõpõlvõh: sääne lõmmulehine ja meele- ga mõistmalda. Kavvõmbast paistus külä keskkotus – vana tummõkõllanõ bussijaam, miä om õgasugumaidsi kirivit ja tuulõ käeh veidükese hilbõlõ- ma päsenüid silte täüs liimit.
«Ostame mustikaid.» Käsilde maalit kuulutus tulõtas miilde, kuis latsõn sai üteh paari väiku sugulasõga mustikit mõtsa ala süümä mintüs ja kriimligadsõ näoga kodo tagasi tultus.
Müüdä lätt jalgrattaga vana- miis, hõikas midägi teretüses. Pehme võro kiil pand mu mõt- tõh naaratama joba inne, ku jõv- va kaia, kiä tuu teretäjä om.
Mu kadonu vanaimä ja vana- esä kõnõligi õnnõ niimuudu. Võro kiil tähendäs mullõ kõgõ midägi latsõpõlvõlist. Sinine tsukrutuus vanaimä tsõõrigu söögilavva pääl.
Peotäüs vaasi pantuid, makõ hõnguga valgit floksõ, miä kasvi vanaimä magamistarõ aknõ all. Valgõ klaari kütse maik. Lämmä piimä hõng plekidse pangi seeh.
Kriimliganõ kõllatsidõ silmiga kass puust läve pääl ahnõlõ valgõt vattu hiilmäh. Hainamaa päält kodo tulõjidõ valgõvillaliidsi lambidõ kipõ sammu ja herevällä määgmine. Kuusõmõtsa puult aigupiteh lähembäle ruumaja udsu.
Tunnus ütsjago uskmalda, ku palïo või hindä seeh käkki üts kiil, ku tä üteainuma silmäpil- guga nii palïo miilde tulõtas.
Astu küläpuuti. Uss lätt väi- ku sahinaga vallalõ, kuigi hulga kergempä, ku tuukõrd. Müüjä leti takah om kunagidsõ müüjä tütär. Tä tund mu kõrraga är ja jääs imehtüsega kaema.
Päävävalguslambi pandva silmi pilutama. Kõik mu ümb- re om nii harinõmalda euro, et ma ei tunnõ ruumi kõrraga ärki – valgõ saina, otsani puh- ta plastriioli, kirivide siltega Lääne kraam, minkal om võlss maik. Tulõ miilde, määne hõng olï vormileeväl, midä vanaimä vaihõpääl lehmile süütse – leib olï sis nii otav.
Riioli päält kae- sõ sirgõh riah vasta hoolõga kile sisse pakidu ja viilõs lõiga- du leevä. Märk tõõsõst aost, tõisist kombist ja olõmisõst. Ütski leib sääl poodih olõ-i tuu, midä ma otsi.
Nakka rahvamaja poolõ ast- ma. Om seo nuka kodokandi- päiv. Rahvamaja uss om peräni, säält tulõ sisse pahvak suvõläm- mind õhku ja edimädse küläli- se, kiä tassa läbi tarõ astva.
Paki tassakõistõ vallalõ värs- ki trükihõngulidsõ raamadu. «Lepätriinupüüdjä» – mu edi- mäne romaan. Kiroti tuu selle, et näüdädä, et tütrik, kink ki- rändit klassih kunagi ette loeti, om mu seeh viil alalõ.
Raamadu näütämine. Kokko- saaminõ kodonuka rahvaga. Millest ma ülepää kõnõlagi?
Arvada tuust, ku tähtsüseldä om tegeligult välimäne helkä- mine, ku võlss om pruuvi olla kiäki, kiä mi periselt ei olõ. Ku tähtsä om är tunda, minkjaos mi siiä ilma olõmi sündünü, hinnäst säändsenä hääs pitä, nigu mi olõmi.
Autogrammi. Pühendüse. Lugõjidõ hää arvaminõ. Ar- vada om seo jago kõgõ taa aúa man kõgõ meelelidsemb.
A tuu leevä lövvä ma külh. Mõnõ päävä peräst, ku är nakka minemä, Võro Maksimarketist.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar