Kui mu debüütromaanist nüüd sujuvalt edasi rääkida, siis oli „Lepatriinupüüdja“ algne pealkiri esialgu sootuks teistsugune.
Kuna teoses leidub mitmeid kujundlikke võrdlusi, näiteks kasvõi õunte ja jäätiste näol – õunad kehastavad Jette igavat ja turvalist maailma ning jäätis ühtaegu hirmutavat kui ka uudishimu tekitavat eelarvamusvabadust -, siis sai algul pealkirjaks „Kollased õunad ja sinine jäätis.“
Tõtt-öelda ei meeldinud taoline pikk, lohisev ja lugejale kindlasti suhteliselt halvasti meeldejääv pealkiri mulle kuigivõrd. Seega üritasin leida midagi originaalsemat.
„Lepatriinupüüdja“ peale tulin ühel suvisel õhtupoolikul väljas rattaga sõites täiesti juhuslikult. Kunagi ammu juhtusin vaatama filmi „Lohelennutaja“ http://www.imdb.com/title/tt0419887/ ja seda omapärast pealkirja lihtsalt niisama mõttes hüpitades turgataski korraga pähe raamatu praegune pealkiri.
Olin selleks ajaks käsikirjaga umbes poole peale jõudnud ja kuna „Lepatriinupüüdja“ tundus pealkirjana piisavalt hea, lõin edasi kirjutades ka romaanis seose lepatriinudega, kehastamaks neid armastuse võrdkujudena.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar