Ühest lemmikraamatust peaksin võib-olla veel rääkima - Fr. R. Kreutzwaldi „Eesti rahva ennemuistsetest juttudest.“ See suur paks pruunikaaneline raamat asus vanaema tagatoas, klaasustega vanamoelises raamatukapis, kujunedes mu maal viibimise aja kõige armastatumaks teoseks, mida ma ikka ja jälle üle lugesin, vaimustudes iga kord üha uuesti neist erakordsetest põnevatest juttudest. Vanaema raamatukapp oli üleüldse üks kummaliselt põnev asi – sageli leidus seal lisaks retrohõngulistele kohviserviisidele ja kummalistele klaasnõudele ka nii mõndagi maitsvat – küpsisepakk, piparkoogid või kotitäis šokolaadikomme.
Maailma kõige õdusam tegevus oli koukida hilisel õhtupoolikul, kui juba aegamööda hämardus ja rõskus aiaääripidi lähemale roomas, kapist välja see raamat, mõned kommid, süüdata suur põrandalamp ja selle roheka kumaga valgussõõris end voodil nende fantaasiaküllaste lugude saatel mõnusalt kerra tõmmata.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar