Tegelikult polnud mul esialgu kavaski käsikirja kirjastustele pakkuda, kirjutasin pigem peamiselt enda lõbuks ja enese proovile paneku mõttes, justkui mingist veidravõitu tõestamismissioonist, et tüdruk, kelle kirjandeid klassis kunagi ette loeti, on minus veel alles.
Käsikirjaga viimaks ühel pool, alustasin nagu mingist iseeneslikust inertsist praktiliselt kohe uue romaaniga. Tajusin, et öelda oleks veel nii palju ja tundsin lausa ületamatut vajadust see endast välja kirjutada. Kogu protsess tundus mulle nii loomulik, sobiv ja nauditav, et soovisin seda veel kogeda. Kirjutamine oli minu jaoks saamas mingiks omamoodi viisiks vaadelda maailma, seda enda jaoks lahti mõtestada ja kujundada selles mingi omamoodi väike mikromaailm, milles mina olen kuningas ja dirigent – see pakkus mulle lihtsalt lõbu.
Ent pikapeale hakkas mind kuidagi kummaliselt vaevama mõte jätta „Lepatriinupüüdja“ käsikiri lihtsalt niisama sahtlipõhja vedelema, kuna ta tundus selleks liiga hea.
Samas tabasid mind aeg-ajalt kõhklused – mis saab siis, kui raamat osutub täielikuks läbikukkumiseks? Mis siis, kui kriitikud ja lugejad mu maapõhja materdavad ja romaan ei meeldi mitte kellelegi teisele peale minu enda? Peamiselt kõhklesin ka romaani liigse vabameelsuse pärast, kuna mul polnud aimugi, kuidas rahvas sellesse suhtuda võib. Piir heatasemelise iroonia ja vabameelsuse ning kohatuse vahel võib teinekord olla päris habras ja ma polnud just üliväga kindel, kas ma polnud seda oma võib-olla mõnevõrra konservatiivsete kaasmaalaste silmis siiski mingil määral ületanud. Esialgu saigi mu romaan kirjutatud lihtsalt iseenda jaoks, mõtteta seda laiema lugejaskonnaga jagada.
Sellistel kõhklushetkedel oli mul tegelikult päris palju kasu Peep Vainu raamatust „Kõige tähtsam küsimus.“ See eneses selgusele jõudmise raamat jäi mulle kunagi ammu just huvitava pealkirja tõttu silma ja leidsin endale sealt palju häid ja julgustavaid mõtteid. Igaühel on oma mentor ja kuigi ma pole küll päris kindel, kas see sajaprotsendiliselt just Peep Vain on, olen kahtlemata talle väga tänulik selle raamatu eest, mis andis mulle tublisti enesekindlust, et sammuda pea püsti edasi eneseleidmise teel ja ületada kõikvõimalikud kõhklused, millele järele andes poleks mu raamat ilmselt iialgi lettidele jõudnud.
Lugupidamisest tema vastu olen ta ka oma romaanis põgusalt ära märkinud, seda läbi huumoriprisma ja omas võtmes, millest on kantud õigupoolest kogu mu romaan.
Aga, nagu öeldakse, kohaneb inimene kõigega. Ilmselt töötab see kõnekäänd ka minu puhul, kuna pikapeale hakkan isegi enam-vähem ära harjuma, et me korterivõti paistab olevat pea pooltel Tallinna elanikel ja lihtsalt elan oma elu. Mingi aja pärast ei imesta ma enam üldse, kui ma vannituppa hambaid pesema kõndides komberdan otsa mingile põrandal oma asju ajavale paarikesele. Vastupidi – minus tärkab lausa sportlik hasart – kumb saab omadega enne ühele poole – kas mina oma hammastega või nemad omadega? Mina võidan ja kaon rahulolutundega, kuigi mind valdab seejuures mõningane süütunne. Arvatavasti oleks minust olnud õiglane ka teist osapoolt võistlusest teavitada, sest teadupärast suudavad inimesed märksa tulemuslikumalt toimida, kui teavad, miks nad midagi teevad. Ma pole muidugi päris kindel, kas ärikoolitaja Peep Vain seda öeldes just sarnast situatsiooni silmas pidas, aga võimalik, et taolist julgustavat väidet annab sujuvalt kohandada enam-vähem iga elujuhtumiga. „Lepatriinupüüdja,“ lk.119 - 120
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar