Lapsepõlv

Lappasin vanu albumeid ja leidsin ühe väga retro pildi endast. Sellel on minu ema ja mina ise siis- teadagi kus. :-)
Sündisin ühes väikses Põlvamaa külakeses, kus leidus minu jaoks kõike - lilli, päikesepaistet, toredaid inimesi, muuhulgas ka mu armas vanaema, kelle tehtud vaarikamoosi magus maitse on mul siianni meeles.
Ma ei teagi päris täpselt, missugune laps ma olin, sest kes seda ikka nii detailselt mäletab, aga ilmselt olin väiksest peale selline suhteliselt sügava maailmatunnetusega, märgates enda ümber kõiksugu kummalisi, imelisi ja erilisi detaile. Arvatavasti nägingi kogu maailma justkui läbi mingi muinasjutuprisma. Õisi täis heinamaa polnud minu jaoks kunagi ainult heinamaa, vaid kindla peale sisaldas see endas hulgaliselt nähtamatuid, ent samas mingil iseäralikul moel selgelt tunnetatavaid muinasjututegelasi, kes mu ümber hõljusid. Mingi osa sellest muinasjuttudesse uskuda tahtmisest on minuga siiani jäänud, seega eelistangi ilmselt kirjutada eelkõige fantaasiaküllaseid lugusid.
Looduslähedane, see ma kindlasti olin ja olen siiani. Kui ma peaks meenutama mõnda tegevust endast lapsepõlves, siis oleks selleks kahtlemata lillede korjamine - võisin sellega tegelda lõpmatuseni, uurides ja avastades enda jaoks veel seni tundmata liike, kujundades kõiksugu kummalisi kimpe ja kinkides neid emale ja vanaemale.
Loodusel on minu jaoks mingi iseäralik jõud pakkuda meeltele rahu. Lilli ma niiväga küll enam korjata ei viitsi, aga niisama uidata ja end ümbritsevaid lõhnu ja värve tunnetada meeldib siiamaani.

Leidsin ühe teise foto veel, mis peaks olema tehtud seitse aastat hiljem. Kummalisel kombel olid mu juuksed lapsepõlves sirged ja heledamapoolsed, kuigi hilisemast mäletan end pigem brünetina ja kergelt lokkis juustega.

Teisel pildil peaks siis olema tegemist naistepäevaga. Mina ise siis selles kummalises kirjus hõlstis, mis mulle millegipärast väga meeldis. Kui ma just ei eksi, õmbles mu ema selle ise.
Väikesed külalised söövad isetehtud vahvleid ja rüüpavad morssi. Mäletan, et meil käis suhteliselt sagedasti külalisi, seega oli see teretulnud võimaluseks lõpmatuseni mängida.
Kapi külje peal, mis jääb minust paremale, oli pilt punamütsikesest ja hundist, mille mu kunstikalduvustega ema mingil ajal vaba käega visandas. See oli ilus pilt ja tekitas mu lapsemeeltes ühtlasi nii imetlust kui ka kerget õudu.