Asjad, mis mulle meeldivad vol1

Jättes seekord teadlikult kõvale inimesed ja lemmikloomad, mis on nagunii ilmselt igaühel esikohal, räägin siinkohal lihtsalt asjadest, mis mulle midagi pakuvad ja päeva erilisemaks muudavad. Järgnevat ei saa päris kindlasti pidada mingisuguseks pingereaks, pigem täiesti suvaliseks järjestuseks. Kahtlemata on neid asju ja tegevusi, milles rahulolu leida, märksa rohkem; lihtsalt panin praegu kirja need, mis kõige esmasena meenusid.

·       Muusika. Meloodia, mis on kuidagi omane, mida kuulates tabad ära mingi sarnase võnkumise iseendas, mis paneb kaasa mõtlema, tundma, looma. Muusika, mis ühtaegu innustab, lõõgastab, rahustab, toetab ja turgutab meeli, pakkudes unistust ja rahulolu ka seesugusel päeval, mil kogu maa ja taevas on uppunud ühtlasesse halli vihmasajusse ja kusagil nagu ei leia õiget olemist. Muusika, milles on kõik see, mis sa ise oled ja milles leidub just seda, mida hetkel vajad. Eriti suur väärtus minu jaoks on kingitud muusikal, mis on otsekui osa ka kinkijast endast. Lisan siia lihtsalt näitena ühe enda lemmiku: Mt Eden Dubstep – Still Alive

·       Hetk hommikuse kohvitassiga oma aia kastesel murul. Üürike viiv, mil kergelt unesegased meeled võtavad omaks teadmise uuest saabunud päevast, mil kuhugi ei ole veel kiire, vaid võib lihtsalt korraks end aiatoolis välja sirutada ja mõtiskleda elu ja iseenda üle selles, tajudes end ümbritseva looduse lõhnu, värve ja meeleolusid ja seada mõtteid ja päevane tegevusplaan ritta.

·      
       Jalgrattasõit. Raske oleks leida midagi paremat õhtusest ajast, mil looduse päevased erksad värvid on murdunud soojalt hõõguvaiks ja intensiivseiks. Panen läpaka käest, võtan päikseprillid ja MP-mängija koos sinna laotud lõpmatu muusikavalikuga ning kaon sinetava kauguse poole, lastes meeltel lihtsalt puhata ja olla, hingates endasse ümbritseva looduse sooja rahu – angervaks, põdrakanep, pojengid, piibelehed, männimetsa vaigune värskus, mere soolane hõng, nahka kuldava päikese viltu vajunud kiired, kaugusest mere kohalt kõrvu kostmas kajakate tuhmid kriisked.

·       Hetk, mil avan oma raamatu tiitellehe, kummardun selle kohale, tunnetan sõrmede all paberi jahedat karedat pinda, haistan värsket trükilõhna ja kirjutan pühenduse mõnele armsale inimesele, kes on vaevunud mu raamatu läbi lugema ja mulle silmade särades teatama tulnud, et talle kohutavalt meeldis mu kirjutatu, nii et ta ei saanud seda enne käestki pandud, kui raamat läbi sai.

·       Ujumine päikseloojangus, ajal, mil tumepunane päike on laskunud madalale merepiirile, peegeldudes lainetelt kuldse virvendusena tagasi. Tajuda end ümbritsevat jahedat adrumaigulist vett ja lihtsalt lõõgastuda. Pildil on Tahkuna rand.

·       Vana aja asjad. Neis on mingi kummaline möödunud aegade salapära, ainuomane minevikku talletanud lõhn, värv ja tekstuur. Mulle meeldib anda esemetele uus hingus, lihvida maha defektid ja katta nende pind uue vastupidava ja aja hõngu säilitava lakikihiga.

·       Šokolaadikook. Paljud neist on suhteliselt söödavad. Parim neist on minu jaoks arvatavasti Linnupiimatort, mis maitseb nagu unistus. Pilt on lihtsalt illustreeriv.