Lapsepõlve lemmikraamat

Üks lapsepõlve-aja kõige lahedamatest tunnetest oli kahtlemata tõdemus, et oskan lugeda. Mäletan, et see juhtus kuidagi väga ootamatult ja iseenesest ning kindlasti enne kooliaega. Ühtäkki lihtsalt muutusid raamatus peituvad seni arusaamatuks jäänud tähekombinatsioonid mu meeltes mõistetavateks ja see teadmine tõi minusse midagi täiesti ülevoolava rõõmu-laadset.
Mu lapsepõlve lemmikraamat oli "Tulipunane lilleke", mis meeldib mulle siiamaani, eelkõige selles sisalduva eriskummalise romantilisuse ja uskumatu põnevuse tõttu. Kindlasti oli suur osa ka kunstnik Siima Škopi lummavalt kaunistel piltidel.
Lemmikuid oli kahtlemata teisigi, näiteks Eno Raua "Naksitrallid", "Ninatark muna",  Aino Perviku "Arabella, mereröövli tütar" jt. Seega sai llillede korjamise ja sõpradega mängimise kõrval üheks mu eelistatumaks tegevuseks loomulikult raamatute lugemine, mis haaras mind jäägitult endasse.