Asjad, mis mulle meeldivad vol2

·       Piibelehed ja muud raskelt ning magusalt lõhnavad taimed – jasmiin, hüatsint, ööviiul, õunapuuõied. Lõhnataju on kahtlemata võimas inspiratsiooniallikas, suutes meeltes luua kõikvõimalikke meeldivaid assotsiatsioone. On üksjagu lummav seista hilisel õhtutunnil, mil ümbritsevad lõhnad on muutunud päevase vaevutajutava aistingu asemel intensiivseiks ja selgesti tunnetatavaiks, oma maja nurga juures ja tunda mitme meetri kauguselt selgelt sõõrmeisse kanduvat, sauna akna all õitsevat ööviiuli lõhna. Ma olen alati uskunud, et lõhn on taime hing ja taoline jõuline vahemaa tagant mõne esmapilgul täiesti tavalise ja märkamatu taime kohalolu ilmeksimatu tunnetamine tekitab kahtlemata imetlust. Pildil on ööviiul.

·       Roheline värv. Millegipärast tunnen end rohelises ja enamikes soojades looduslähedastes värvitooni riietes mugavalt.  

·       Filmid. Suhteliselt suure filmisõbrana on mul palju lemmikuid, millest igaüks tähendab mulle midagi ja on mingil omamoodi moel oluline. Näitena toon siinkohal ära filmi „Paani labürint.“ Mulle imponeeris selle filmi juures lisaks ääretule omanäolisusele ja fantaasiaküllasusele see, kuivõrd oskuslikult oli põimitud lapse fantaasia karmi täiskasvanuliku maailmaga, sündmustega Hispaania sõjakeerises.  http://www.imdb.com/title/tt0457430/

·       Hiiumaa. Armastan kõike selle saarega seonduvat. Ma pole küll kohalik, kuid alates siia elama asumise hetkest olen hakanud end pidama hingelt hiidlaseks ja selle mõnikord isegi pühendusse ära märkinud. Mulle sobib siin kõik – vaikus, rahu, looduse lähedus ja puutumatus, inimeste heatahtlikkus, nende soe ja sõbralik huumor. Isegi siinne õhk tundub kuidagi õrnem, pehmem ja sõbralikum, kui mandril. Praamilt maha astudes ja jalge all taas Hiiumaa pinda tundes kogen põlishiidlastele täpselt sarnast tunnet – ma olen jälle kodus.

      Olen siin avastanud üksjagu kummalisi taimeliike – roosasid sinililli, punaseid nurmenukke, mida ma pole kusagil mujal märkama juhtunud, seega peab see tõesti üks eriline paik olema. Kõpu kandis kasvasid metsa all kasvasid näiteks majesteetlikus lopsakuses kesk ürgset loodust rododendronid. J

  Muidugi oli kellegi osav käsi nad sinna kasvama pistnud, kuna nad iseenesest niimoodi ei paljune, ent asjaolu, et nad seal end sedavõrd mugavalt tundsid, äratas kahtlemata imetlust. 

·       Reisimine. Võimatu on kirjeldada tunnet, mille tekitab mõne uue maa ja kultuuri tajumine ning tunnetamine läbi isikliku kogemuse. Näha tumepunast värvi mulda, helesinises vees hulpimas tumelillasid meduuse või mõne veealuse kivi külge klammerdunud nõelteravate piikidega varustatud merisiilikuid, osta kohalikelt päikseküpseid aprikoose, mis näevad välja peaaegu poole suuremad, kui ma poelettidel nägema olen harjunud ja maitsevad nagu päikesepaiste, tutvuda kohalike kultuuri ja rahvusköögiga, veeretada peos mõnd hääldamatu nimega tundmatut puuvilja ja mõtiskleda selle maitse üle, kuulata kohaliku keele laulvat ja kõrvale kummalist kõla, on kahtlemata elamus omaette. Ostan reisidelt alati kaasa meeneid, peamiselt keraamikat, mis otsekui talletavad endasse midagi sellest rahvast ja maa omapärast.

      Pildil on Portugali lõunarannik Algarve.

·       Pildistamine. Hetke jäädvustamine. Fotograafia on selles mõttes kahtlemata üks tänuväärne kunst, et ta talletab üürikese ja kaduva viivu alatiseks, võimaldades selle hetkega hiljem teha kõike – töödelda, saata sõpradele, kasvõi välja printida ja raamida.

·       Lugemine. Häid raamatuid on palju ja ilmselt võtaks see liialt ruumi, et neid kõiki siinkohal üles loetleda. Viimase aja lemmik on arvatavasti Eeva Pargi xNovell, mis vaimustas mind oma erakordse tundlikkuse ja värvika miljöökirjelduse edastuse oskuse poolest.