Kuigi ma olen alati öelnud, et mu debüütromaan ei ole autobiograafiline – mida ta kahtlemata ka ei ole, sest midagi nii kreisit ei saa ju tegelikult juhtuda siin realistlikus ilmas mitte ühegi inimesega – leidub mu teoses siiski mõningaid seoseid isikliku eluga. Lihtsalt väikseid, märkamatuks jääda võivaid, kõrvalisi detaile, millest siinkohal ehk siiski mõne sõnaga räägiksin.
Nimelt – Justine üks lemmikutest on draakonipuu, mida ta kiindunult hooldab. Romaanis olla selle kinkinud talle keegi salapärane austaja, kellest Jettel, kuidas ta ka sel teemal uudishimutseda ei püüdnud, pole õrna aimugi. Seda enam põnev see tundub, kuna taime ümber hõljuks justkui mingi salapära loor.
Draakonipuu on Justine salaarmastus ja kuidas ma ka ei ole üritanud temalt välja pinnida, pole mul siiani õnnestunud teada saada, kes selle talle kinkis. Mõnikord kaldun ma isegi arvama, et kui mu õde poleks inimene, oleks ta arvatavasti meelsasti draakonipuu.
„Lepatriinupüüdja,“ lk.20
See taim on mu enda kodus ka päriselt olemas ja reaalses elus selle ümber salapära ei ole. J Selle kinkis mulle kunagi mu noorem õde sünnipäevaks ja ma pean seda siiani kalliks kingituseks, mille poole aeg-ajalt imetlevaid pilke saata. Enda energeetikaga sobituvad taimed koduses interjööris on minu jaoks kahtlemata suur väärtus ja midagi head ja positiivset selles taimes kindlasti on. Draakonipuu asub mu elutoa aknalaual, päiksepoolses küljes, ja on õigupoolest juba suht vana taim – ilmselt mingi kümne-aastane isegi. Ta kasvas vahepeal juba nõnda pikaks, et pidin teda kärpima, nii et ühest taimest sai kaks, ja nüüd on see aknalaua elanik selline tihe ja lopsakas ning vahvalt jämeda puitunud tüvega. Mingi side mul selle taimega igatahes on, ta sümboliseerib minu jaoks midagi sooja ja kodust ning ilmselt seetõttu ma ta enda romaani sisse kirjutasingi.
Teine seos on õunapuuõitega õlimaal. Kuna ma ise olen suhteliselt kunstiarmastaja ja maalimine on lisaks kirjutamisele kahtlemata üks mu suur kiindumus, millega tahan kunagi jälle intensiivsemalt tegelema hakata, siis pookisin selle hobi külge teisele peategelasele Jettele, kellele ta enda loodud pilt mingit seletamatut turvatunnet pakub.
Õhtu edenedes pean tõdema, et Christian on tegelikult täiesti talutav (kui muidugi välja arvata vahejuhtum esikupõrandal) – tal on suhteliselt väljakannatatav huumorimeel ning üks üsna meeldiv omadus – ta ei käi närvidele. Ta ei noki nina ega naera kõva häälega ega ole endast liiga heal arvamusel, nagu ma esialgu peljanud olin. Ta ei peksa pihkudega vastu lauaplaati ega pöörita pöidlaid. Ta ei süga end avalikult ega haiguta lõualuusid paigast. Lühidalt öeldes – ei tee mitte midagi nõmedat, mis on lausa masendavalt omane enamikule kuttidele ja mis paneb mind sekundiga põlgust tundma.
Ta räägib üsna humoorikalt ja arvestatava soojusega oma tööst ning meie veidi oma koolielust ning õhtu edenedes ei tunne ma vähemasti enam eesootava öö ees sellist allasurutud rahutust nagu varem. Panen leplikkuse märgiks isegi maali oma kohale tagasi, kuna mulle meeldib seda enne magamajäämist rituaalse rahuga silmitseda.
„Lepatriinupüüdja,“ lk.30
Sellest maalist on mul tegelikult kaks versiooni – ühe kinkisin ära oma õele, teine ripub mu kodus, kunagi hoolega ja asjaarmastajalikust huvist restaureeritud Singeri õmblusmasina kohal trepi peal.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar