Martin Green - kes ta siis on?

Räägin nüüd siis natuke sellest, kuidas tekkis Martin Greeni tegelaskuju. Tõtt-öelda kaalusin alguses hoopis üht teist G-tähega algavat perekonnanime, kuid kuigi see oli kõlaliselt võrratu, tundus ta samas lugejaile kindlasti liiga raskesti meeldejääv, seega otsustasin peale mõningat kaalumist selle siiski kõrvale jätta. "Green" tundus lihtsam ja sobivam ja kuna ma kasutan oma loomingus päris palju allegooriat, siis leidub raamatus üsna mitmeid seoseid rohelise värviga, justkui täienduseks peategelase pisut tavatule nimele.
Aga, kes see Martin Green siis ikkagi on? Igasuguse meelerahu kaotanud ööst öösse hulkuja? Tüdrukute sajane ihalusobjekt ja lemmik, kes paraku vastussugupoolt enam õieti tähelegi panna ei suuda? Lahe sõber, kellega võis kunagi koos olla kirjeldamatult lõbus ja kellele sai iga ilmaga kindel olla, kuid kes on temaga toimunud tragöödia tõttu justkui kaotanud igasugu reaalsustaju end ümbritseva suhtes, kuna saatus on võtnud temalt inimese, kes tähendas talle kõike.
Tahtsin Martinit kujutada huvitava, tundliku, haavatava ja
mõnevõrra vastuolulise natuurina, luues ta loomuselt heasoovlikuks karakteriks, kes hoolimata endaga toimunust suhtub sooja kannatlikkusega kogu oma kummalise perekonna veidrustesse, üritades neid mõõdukas koguses viisakalt välja kannatada.

Ma ei lisanud siia meelega mingit selgelt äratuntavat fotot, et mitte rikkuda kujutlust, mille iga lugeja endale ise tegelaskujust loonud on, aga kirjelduseks niipalju, et Martin on pikk, sportlik ja tumedapäine.

Ta pärineb jõukast perekonnast, kus rahapuudus ei näi kedagi vaevavat. Ma ei tahtnud meelega kirjutada üht sünget ja haledat vaesuse lugu, kus pereliikmed riidlevad, joovad, kaklevad, vihkavad ega mõista üksteist, kuna taolist temaatikat on minu meelest niigi piisavalt viljeletud ja mulle ei tundunud see kuigi südamelähedane. Lastes lugejal osa saada soojast perekondlikust lävimisest, soovisin läbi raamatu pakkuda lugejaile positiivset peremudelit, visandades Martini vanematekodu turvaliseks, magusaid küpsetuslõhnu ja elavat saginat täis paigaks, kuhu peategelane - kuigi ta elab omaette - on alati oodatud.
Kogu jõukusest hoolimata on Martin kogu maise hiilguse suhtes üsna ükskõikne.
Sellega tahtsin romaanis põgusalt viidata ühiskonna ühele kitsaskohale, vältides mammona ja asjade liigse kummardamise ja ületarbimise hoiakut.
 

 

Katkend romaanist, "Martin Greeni juhtum," lk. 102-103

"Mõelda vaid, sa usaldasid ta siia üksipäini luusima jätta?"
"Mis siit ikka pihta panna on? Uksematt äkki? Jõle probla tõesti. Küll Gunnar muretseb mulle uue."
Ave vangutas varjamatu halvakspanuga pead. "Õigupoolest on sinu suhtumine asjadesse mulle alati äärmiselt arusaamatu tundunud."
Lõin tüdinult käega. "Kellele seda pahna ikka vaja on."
Ave heitis karmi hindava pilgu üle mu luksuskorteri. "Ja mida sa õieti pahnaks nimetad, palun? Telekat, mis maksis mõne mehe auto hinna? Palju su plaadikogu väärt võib olla? Umbes sama palju?"
"Ah, jätame parem selle jutu."

Kokkuvõtvalt on Martin just seesugune karakter, kes eristub üsna jõuliselt hallist massist, jääb tahtmatult silma, äratab huvi ja tõmbab ligi. Seda kõike ühelt poolt kahtlemata oma sooja oleku ja sarmikusega, mida kiirgab temast hoolimata  nii ta kummalisest garderoobivalikust kui ka temasse sügavalt juurdunud traagika ja emotsionaalse suletuse tõttu, mis tekitab ühtlasi nii uudishimu kui ka kaastunnet.

Kogu romaani läbiv tegevus on Martini jaoks justkui rännak läbi ta enda ümber toimuva kaose, millest hoolimata üritab ta endaga rahu teha, reaalsuses taas mingeidki pidepunkte leida ja taas emotsionaalses mõttes jalule tõusta. "Martin Greeni juhtum" pole kohe kindlasti jutustus allaandmisest – me keegi ei taha ju olla allaandjad –, vaid lugu enda leida püüdmisest ka tingimustes, kui sind ümbritsev maailm otsustab ühtäkki osutuda sootuks teistsuguseks, kui sa seni seda arvanud oled.

Foto: flickriver.com by Nick K.