Aastalõpu kokkuvõte

Piparkoogilõhnalisel jõululaadal ringi jalutades ja punakuuelisi päkapikke ja kõikmõeldavat muud kodusaare käsitööd silmitsedes jõudis minuni tõdemus, et aasta lõpp on täiesti märkamatult lähedale hiilinud. Aeg kaob kuidagi kummaliselt kiiresti, kas pole? 

Kõigi nende heegeldatud vaipade, isesulatatud küünalde, kadakapuust treitud lõikelaudade, värviliste klaasvitraažide, põletatud savikannude, lammaste järgi lõhnavate imearmaste maavillaste kudumite, ise valmistatud ehete tohuvabohus orienteeruda üritades kogesin mingit eemalolevat heameelt, kui andekas ja loominguline ikka on saarerahvas oma käsitööga. Jõululaat tekitab minus alati mingi mingi sooja ja hea tunde ainuüksi sellest kardemoni – ja piprasegusest magusast hõngustki, mis kõikjal nähtamatuna ringi heljub, olles samavõrra suur elamus, kui lähedastele mõne armsa kingituse ostmine.

Nagu ikka, on aasta lõpus kombeks teha igasugu kokkuvõtteid. Ilmselt ei kavatse ma oma eelviimases aastalõpu postituses teid statistikaga tüütama hakata, vaid räägin natuke niisama üldist juttu. Ega mul mai keskpaigas, kui ma seda blogi pidama hakkasin, polnudki tõtt-öelda täit aimu, mis sellest kõigest tuleb. Tahtsin lihtsalt natuke anda tagasisidet oma esimesest raamatu kohta – kuidas ma oma "Lepatriinupüüdja" kirjutasin ja kuivõrd positiivne oli kogu see protsess minu jaoks.

Nüüdseks on sellest märkamatult kujunenud midagi kirjandusliku blogi taolist. Aasta kujunes mulle endale üllatavalt edukaks - andsin välja kaks raamatut, ühe järjejutu, osalesin kaasautorluse korras Põlvamaa raamatu väljaandmisel, olen suutnud jõudumööda elus hoida enda mõlemat blogi, tegin kaastööd veebiväjaandele Tekster, ajakirjandusele... Üks päris hull kirjutamise aasta. :)
Väga kiiresti kujunes mu blogis kõige populaarsemaks teemaks  "Koputades kirjastuse uksele," kogudes veel samal õhtul, mil selle postitasin, üllatavalt 57 vaatamist. See number jäi mulle lihtsalt kuidagi meelde ja on nüüdseks muidugi märksa suuremaks kasvanud. Ega ma ei olegi päris täpselt suutnud välja mõelda, mis teid just konkreetselt selle postituse juures võlus. Ülbe vist oleks arvata, et foto, kuna tegemist on mingi täiesti suvalise aiapeo pildiga, millest leidub kindlasti märksa paremaidki. Ilmselt pigem on teist niimõnelgi ehk mõni vahva käsikiri kusagil sahtlipõhjas vedelemas ja teid köidab informatsioon, kuidas kirjastusega jutule saada. Siinkohal ma muidugi lihtsalt oletan. Paljudele ilmselt lihtsalt meeldib blogisid lugeda. Mulle vist meeldiks ka, kuigi tavaliselt pole mul selleks eriti aega ja kui ma aega leian, siis pigem kerin end kuhugi diivaninurka kerra ja loen lihtsalt mõnda raamatut.

Aga eks see kirjastusega jutule saamine tõtt-öelda muidugi üks suur vedamine ole. Kui te miskit soovitust tahate, siis – olge omanäolised, kirjutage huvitavalt, kaasahaaravalt, originaalselt, ja kõige tähtsam – armastage seda, mida kirjutate, suhtuge sellesse mitte nagu tüütusse kohustusse, mille kallal hambad ristis pusida, vaid nagu lahedasse hobisse, millega te iga hinna eest tegeleda tahate – ja teil läheb hästi. Kirjutades ärge olge eemalolevad ega kirjutage justkui distantsilt, sest lugeja tunnetab selle ära. Uskuge endasse ja sellesse, mida teete, sest kui te seda ei tee, ei tee seda ka teised. Ja natuke õnne peab muidugi kahtlemata ka olema.
Mulle on alati meeldinud ütlemine – vaata ette, mida soovid, sest soovidel on selline kehv komme, et nad kipuvad täide minema. :) Nii et võib-olla on intensiivsest mõttejõustki natuke kasu – see paneb lihtsalt aju tööle, kuidas leida kõige sobivamat teed soovitud eesmärgini. Lugege Peep Vainu, ta räägib sellest päris hästi.

Mida uus aasta toob, ei tea meist muidugi keegi. Aga loodame, et ta on jätkuvalt helde meie kõigi jaoks.
Piparkoogilõhna teie kõigi kodudesse ja kaunist aastalõppu kõigile!

Fotodel: hetk kohalikult käsitöölaadalt ja kodused piparkoogid, millest nüüdseks on jäänud alles ainult magus mälestus. :)