Romaani läbiv temaatika on lein. Ühelt poolt oli mul seda teemat kindlasti pisut keeruline käsitleda selles võtmes, et kogu süžee ei mõjuks liiga traagiliselt ega jätaks lugejatesse sünget ja masendavat tunnet, vaid mõjuks pigem haarava põnevusloona. Liiga süngelt kirjutada pole mulle lihtsalt eriti omane, pigem olen seda meelt, et loetav peaks mõjuma siiski kvaliteetse ja positiivsust kiirgava meelelahutusena. Teisalt ei tahtnud ma käsitleda ka mingit üleliia "kerget" teemat. Leina-elemendi lisamine andis võimaluse lasta lugejail teha sügav pilguheit peategelase hinge, et anda paremini edasi tunnete sügavus ja kiindumuse ulatus, mille tekitas peategelases kallimast ilmajäämine. Inimesed, kes on võimelised sügavateks tunneteks, äratavad tahtmatult imetlust ja taolistele karakteritele pole kunagi keeruline kaasa tunda. Eriti lihtne on peategelase kannatustega end samastada kahtlemata neil, kes on ise kunagi mõne sarnase kaotuse läbi elama pidanud. Me igaüks oleme kunagi kaotanud kellegi, kui mitte inimese, siis kasvõi lemmiklooma. Selles võtmes oli mu soov pakkuda läbi loetava mingil määral ka teraapilist elementi.
Kindlasti pole kogu romaan kitsalt piiritletud kui traagiline põnevik, vaid seal leidub ka hulgaliselt muid elemente – romantikat, müstilisust ja samuti lisandus tahtmatult väike kogus huumorit.
Lahkasin oma romaanis mitmeid erinevaid probleeme – eneseleidmine, enese kehtestamine, mustast august välja tulemine ja traagikaga toime tulla suutmine.
Samavõrra võlub mind realistliku maailma kokkumiksimine müstilisusega. Sellest saab mu romaanis alguse päris suur segadus, milles peategelane end kuidagi positsioneerida ja leida üritab. Päris kindlasti kohe pole ta rahul enda ümber toimuvaga, olles üsna eelarvamuslik ja kriitiline kõige tavapärase inimmõistuse arusaamispiiridest väljajääva ehk siis müstilise suhtes.
Samas ei määratleks ma oma romaani kindlasti mingi paduulmekana, kui, siis kõigest ehk põgusa pilguheiduna selle maailma väravate vahelt sisse, kuna kogu toimuv jääb siiski tänapäeva maailma, kulgemata kuhugi kaugele tundmatule planeedile, kus olendid kannavad enamjaolt hääldamatuid ja uskumatult arusaamatuid nimesid ja peavad maha veriseid lahinguid kõikvõimalike maaväliste olenditega. Kindlasti võivad ka seesugused raamatud olla lahedad, aga "Martin Greeni juhtum" lihtsalt pole see raamat. :)
Kuigi teoses leidub lisaks põnevusele ka piisavas koguses romantikat, püüdsin hoolega vältida seebikalikku kergust ja magusust. Seega peaks "Martin Greeni juhtum" olema igati sobiv lugemisvara neile, kes ei leia end olevat eriline naistekate-sõber.
Samavõrra võlub mind realistliku maailma kokkumiksimine müstilisusega. Sellest saab mu romaanis alguse päris suur segadus, milles peategelane end kuidagi positsioneerida ja leida üritab. Päris kindlasti kohe pole ta rahul enda ümber toimuvaga, olles üsna eelarvamuslik ja kriitiline kõige tavapärase inimmõistuse arusaamispiiridest väljajääva ehk siis müstilise suhtes.
Samas ei määratleks ma oma romaani kindlasti mingi paduulmekana, kui, siis kõigest ehk põgusa pilguheiduna selle maailma väravate vahelt sisse, kuna kogu toimuv jääb siiski tänapäeva maailma, kulgemata kuhugi kaugele tundmatule planeedile, kus olendid kannavad enamjaolt hääldamatuid ja uskumatult arusaamatuid nimesid ja peavad maha veriseid lahinguid kõikvõimalike maaväliste olenditega. Kindlasti võivad ka seesugused raamatud olla lahedad, aga "Martin Greeni juhtum" lihtsalt pole see raamat. :)
Kuigi teoses leidub lisaks põnevusele ka piisavas koguses romantikat, püüdsin hoolega vältida seebikalikku kergust ja magusust. Seega peaks "Martin Greeni juhtum" olema igati sobiv lugemisvara neile, kes ei leia end olevat eriline naistekate-sõber.
Martini tutvus salapärase, juhuslikult tänaval kohatud tüdrukuga, kes ei mäleta isegi enda nime, on algusest peale kantud tugevast ja samavõrra kummaliselt seletamatust tõmbest, mis areneb justkui sõbrasuhe, kus on siiski ka piisav annus ohu aimdust, kuna Martin ei tea peaaegu lõpuni päris kindlalt, kellega tal tegelikult ikkagi tegemist on.
Kõige lahedam oli mul kirjutada dialooge. Tahtsin need edasi anda võimalikult noortepäraselt, kuna olen noortest alati kuidagi aru saanud ja nende mõttemaailm tundub mulle mõistetav ja vahva. Dialoogid sündisid justkui iseenesest, nagu oleksingi tegelasi nõnda omavahel rääkimas pealt kuulnud.
Kõige lahedam oli mul kirjutada dialooge. Tahtsin need edasi anda võimalikult noortepäraselt, kuna olen noortest alati kuidagi aru saanud ja nende mõttemaailm tundub mulle mõistetav ja vahva. Dialoogid sündisid justkui iseenesest, nagu oleksingi tegelasi nõnda omavahel rääkimas pealt kuulnud.
Natuke nalja saab ka, kasvõi selle läbi, et läbielatu tõttu muutub kõigi lemmik ja iluspoiss korraga totaalseks veidrikuks, hakates riietuma uskumatult šokeerivalt, justkui protestiks kogu endaga toimunu suhtes, mis tekitab tema kodustes parasjagu nöökamist ja mõningat meelehärmi.
"Mmm, kui hea on jälle kodus olla," pobises Ave rahulolevalt, mu vennalikku karukaisutusse ära kaduda, et siis hetk hiljem eemaldudes uudishimuliku nirgina mu roostepruuni velvetist talvemantlit ja Chaplini-stiilis kaabut nöökava irvitusega silmitseda. "Sind on tõesti absoluutselt võimatu kellegiga segamini ajada."
Teesklesin hämmeldust, teades selle õrritava pilgu tähendust paraku liigagi hästi. "Ei tea, miks?"
"Jessas, Green, mitte ükski olevus maa peal ei näe ju nii täiega haige välja, nagu sina viimasel ajal olla üritad. Kust, pagan, sa selle nõmeda kaabu välja oled tõmmanud?"
"Jessas, Green, mitte ükski olevus maa peal ei näe ju nii täiega haige välja, nagu sina viimasel ajal olla üritad. Kust, pagan, sa selle nõmeda kaabu välja oled tõmmanud?"
"Martin Greeni juhtum" lk. 96-97
Teoses leidub hulga veidraid värvikaid karaktereid, kes kogu lugu ilmestavad. ja võib-olla lugejaiski mõne toreda äratundmise tekitavad. Vaadake või "Õnne 13" Lainet oma naljaka oranži baretiga – sellised tüübid jäävad tahtmatult meelde ja lisavad süžeele värvi. Näiteks kunagisele poplauljale sarnaneva välimusega isa, kes üritab endiselt igati noortepäraselt käituda, kuigi läheb sellega ajuti üsna kohatult alt; ületamatu rääkimissoovi all kannatav vanaema, kes arvab, et kogu maailm hindab kõiki eluväärtusi ja maitseelamusi täpselt samamoodi nagu ta ise; mesilaste pidamisest pöörases sõltuvuses olev, lihtsameelsusesse kalduv vanaisa; soe ja armastav ema, kes oma hoolitsuses ajuti üle piiri kipub minema; psühholoogiatudengist õde Ave, kes hoolimata loomupärasest realismist tunneb tõmmet müstika vastu ja asub innukalt koos Martiniga lahendama mälukaotusega tüdruku ümber heljuvat müsteeriumi.
"Tõtt-öelda, kui ma peaksin oma koduste kohta koostama mingi lühiiseloomustuse, piisaks ilmselt kõigest ühestainsast lausest – neile on absoluutselt võimatu midagi selgeks teha."
"Martin Greeni juhtum" lk. 128
Aga miks – seda lugege juba raamatust! :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar