Räägin siis veel paar sõna oma uuest romaanist. Kes natuke mind ja mu kirjutamise stiili juba tunnevad, mõistavad kindlasti niigi, et tegemist pole ühe süngevõitu ja ülimalt realistlikust maailmavaatest kantud kriminulliga, millele justkui viitaks pealkirjas sisalduv sõna "juhtum". Pigem on tegu romantilise ja pisut müstilisusse kalduva põnevuslooga, mille kaante vahelt leiab nii kirge, kannatusi kui ka huumorit. Päris kindlasti pole tegu nn. naistekaga, kuna üritasin pigem hoiduda ülemäära kergest stiilist. Mu uut romaani võiks võtta eelkõige noortepärase põnevikuna, mis sobib lugemiseks kõigile põnevuse- ja romantikahuvilistele. Teoses leidub mitmeid romantilisi kirjeldusi, mis on kokku miksitud üheks kummaliseks põnevuslooks. Üritasin meelega lugejaid segadusse ajada, seega selgub lõplik tõde alles viimastel lehekülgedel. Nii et ärge lõppu ette ära piiluge! :)
Ilmselt tekib nüüd, mil raamatulettidele on jõudnud mu mõlemad raamatud, moment, et need, kes mu mõlema romaaniga tutvunud on, hakkavad neid tahtmatult võrdlema. Senise tagasisideme põhjal oma uue romaani kohta olen kuulnud arvamusi, nagu oleks "Martin Greeni juhtum" märksa parem, küpsem, keeleliselt rohkem välja peetud.
Kuigi mu raamatud on mulle endale mõlemad armsad, kaldub mu enda sümpaatia võib-olla tahtmatult natuke siiski "Lepatriinupüüdja" poole, kuna ta oli siiski mu esimene pääsuke ja kogu protsess käsikirja kirjutamisest raamatuni uudne, põnev ja ääretult positiivne kogemus.
Aga tutvuge ja lugege, kellele "Lepatriinupüüdja" sümpaatne tundus, peaks ka mu uus romaan samuti toredat äratundmist pakkuma.
Lisan siia veel ühe tutvustava teksti oma uue romaani kaante vahelt.
"Martin Greeni juhtum", lk.5
Ilmselt tekib nüüd, mil raamatulettidele on jõudnud mu mõlemad raamatud, moment, et need, kes mu mõlema romaaniga tutvunud on, hakkavad neid tahtmatult võrdlema. Senise tagasisideme põhjal oma uue romaani kohta olen kuulnud arvamusi, nagu oleks "Martin Greeni juhtum" märksa parem, küpsem, keeleliselt rohkem välja peetud.
Kuigi mu raamatud on mulle endale mõlemad armsad, kaldub mu enda sümpaatia võib-olla tahtmatult natuke siiski "Lepatriinupüüdja" poole, kuna ta oli siiski mu esimene pääsuke ja kogu protsess käsikirja kirjutamisest raamatuni uudne, põnev ja ääretult positiivne kogemus.
Aga tutvuge ja lugege, kellele "Lepatriinupüüdja" sümpaatne tundus, peaks ka mu uus romaan samuti toredat äratundmist pakkuma.
Lisan siia veel ühe tutvustava teksti oma uue romaani kaante vahelt.
"Martin Greeni juhtum", lk.5
"Ühel ootamatul päeval võid Sa korraga leida end soovimas, et keegi tundmatu ulataks Sulle ühe kummalisevõitu rohelise klaasikillu, läbi mille vaadatuna paistaks maailm sootuks teisetoonilisena kui see, millega Sa seni harjunud oled.
Teos, mida Sa parasjagu käes hoiad, võib olla just üks taolistest kildudest. Puudutus millestki tabamatust, mida Sa alateadlikult võib-olla juba ammu oodanud oled, sellele seni lihtsalt nime anda oskamata. "
Teos, mida Sa parasjagu käes hoiad, võib olla just üks taolistest kildudest. Puudutus millestki tabamatust, mida Sa alateadlikult võib-olla juba ammu oodanud oled, sellele seni lihtsalt nime anda oskamata. "
Kiiri Saar, kevad 2011
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar