Mu viimase aja parima lugemiselamuse kindel esikoht kuulub Peeter Helme sel aastal ilmunud romaanile "Varastatud aja lõpus."
Teos ise ei räägigi milleski väga erilisest – keelatud suhtest ja ajast, mille vargad justkui ollakse – nii iseendi kui oma tunnete, enda kui teiste elude. Ent viis, kuidas autor seda teeb - ta ilmekas, väljundirohke, sügavalt tundlik ja peategelase jaoks mõnevõrra harjumuspäratut hetkeolukorda sügavuti analüüsiv keelekasutus muudab teose omamoodi väärtuseks – justkui sõõmuks kõige kvaliteetsemaks kohviks, mille maitset on hulga hiljemgi raske unustada.
Päris kindlasti on tegemist teosega, mida ei saa lugeda pealiskaudselt, püstijalu ja möödaminnes, võtta lihtsalt kui üht järjekordset raamatut enda riiulis, mille pealkirigi peagi ununema kipub.
Teos ise ei räägigi milleski väga erilisest – keelatud suhtest ja ajast, mille vargad justkui ollakse – nii iseendi kui oma tunnete, enda kui teiste elude. Ent viis, kuidas autor seda teeb - ta ilmekas, väljundirohke, sügavalt tundlik ja peategelase jaoks mõnevõrra harjumuspäratut hetkeolukorda sügavuti analüüsiv keelekasutus muudab teose omamoodi väärtuseks – justkui sõõmuks kõige kvaliteetsemaks kohviks, mille maitset on hulga hiljemgi raske unustada.
Päris kindlasti on tegemist teosega, mida ei saa lugeda pealiskaudselt, püstijalu ja möödaminnes, võtta lihtsalt kui üht järjekordset raamatut enda riiulis, mille pealkirigi peagi ununema kipub.
Kuna autor kasutab väga pikki ja kohati isegi raskelt jälgitavaid lauseid, siis võib pealiskaudsel sirvimisel niimõnigi väärt maitseelamuse varjund lihtsalt kaduma minna.
Tõtt-öelda on mul endalgi ajuti kalduvus mõni pikk ja keeruline lause käsikirja tippida, seda juhtub kuidagi loogikavastaselt enamasti millegipärast just väsinuna. Seda märgates tean, et kõige targem on mul pillid selleks õhtuks pigem kotti toppida, kui edasi viljeleda midagi, mis lugejat hiljem kukalt paneks kratsima ja mõtlema, mida ta ometi sellega nüüd öelda tahtis?! :)
Teine asi on keelekasutus, mis teebki teosest omaette kvaliteedimärgi. Kirjutada saab mitut moodi - lihtsalt midagi ära öelda või öelda niimoodi, et see lugejal hinge kinni võtab. Ja seda PH oskab.
Teine asi on keelekasutus, mis teebki teosest omaette kvaliteedimärgi. Kirjutada saab mitut moodi - lihtsalt midagi ära öelda või öelda niimoodi, et see lugejal hinge kinni võtab. Ja seda PH oskab.
Sõnastuse lihvimine on minu jaoks alati kuidagi oluline tundunud ja ma töötan selle kallal pidevalt. Raamatuid lugedeski jälgin alati, kuidas ja missuguses võtmes keegi midagi ütleb. Krister Kivi on samuti üks seesugune autor, kelle keelekasutus on mulle sümpaatne. Eks sellega ongi nii, nagu paljude muudegi maitse-eelistustega siin ilmas - mõne autori käekiri lihtsalt meeldib ja tundub esimesest hetkest kuidagi tuttav, teise oma seevastu jälle mitte.
Kokkuvõtvalt on Peeter Helme looming minu jaoks seesugune läbinini positiivne teeviit, mille suunas on hea jalutada. Seesuguseid raamatuid võiks tõesti rohkem olla.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar