Tuuline Madeira lennuväli. Põletav kuumus, mis paneb mu päikesest küpsenud õlad pisut tulitama.
Tuul jätab mu käekoti sedapuhku õnneks rahule ja porilompe ei paista muidugi kusagil.
Oleme chek in-ist juba edukalt läbi pääsenud, kompsud ära andnud ja silmitseme avaral päikesepaistelisel terrassil üksisilmi saabuvaid lennukeid, mida laskub selle aja jooksul sinna oma kolm tükki.
Tundub pisut uskumatu, et nädal paradiisisaarel ongi läbi saanud nõnda kiiresti, justkui olnuks see kõigest üksainus päev, settides meeltes ühe kõige imekaunima reisina, mida siiani kogenud olen.
Tagasilend kulgeb ainsagi viperuseta, kuigi kerge nukrusvarjundiga, nagu see alati kipub olema, kui kusagil end hästi tundnud oled ja ootamatult avastad, nüüd tuleb siiski kompsud kokku pakkida ja lõpuks lahkuda.
Õppisin ära kaks kohalikku sõna – „ola“ (tere) ja „obrigado“(tänan), kasutades neid igal võimalikul puhul kohalikega suhtlemisel, kes kippusid meile harjumuspäraselt hoopis inglise keeles vastama. J
Lennuk tõuseb sujuvalt õhku ning ees ootab taas 6 tundi lendu. Nüüd alles taipan kodust kaasa haaratud raamatu kaane avada. Selleks on Peeter Helme romaan „Puudutus“, mis osutub nii üllatavalt heaks, et ma õieti ei märkagi, millal reis läbi saab ja lennukirattad taas Tallinna Lennujaama maandumisrajale laskuvad.
Ma ei saa salata, et kuigi looduselembelise ja mereandide kööki armastavana oli mul Madeiral meeletult avastamist, rändas kaugel olles mõte ajuti siiski tagasi Eestisse, kus samal ajal valitses päiksekuldne värviküllane sügis, aed lõhnas mahavarisenud küpsetest õuntest, õhk kirgas ja värske. Ilm juhtubki tagasilennu päeval olema õnneks seesugune soe ja päikeseküllane, seega ei tundugi Madeira 30 soojakraadi käest siinsesse pluss 17sse jõudmine kuigivõrd valuline. Eestimaa õhk mõjub sisse hingates esimestel päevadel kuidagi harjumatult külma, lausa jäisena, aga õnneks läheb see peagi üle.
Maanteed tunduvad peale loendamatuid läbitud kilomeetreid mägiteedel naljakalt ja harjumatult laiad ja turvalised. Lausa uskumatu kergendus on kuulda jälle kõrvus tuttavat eesti keelt, mis mõjub nii tuttava ja omasena. Isegi põgus nägelemine Prisma kassajärjekorras ühe turtsaka kiirustava venelannaga toob mu teadvusse tagasi naeratava tõdemuse – ma olen jälle kodus!
Ja olgugi, et pilvepiiril oli lahe, Monte aia mineraalide näitus vapustavalt võrratu, monstera vilja järada tundus igati äge, mereveebasseinides meeletult ilus ja kogu mind ümbritsenud õitsev troopika lihtsalt uskumatult eriline, on sama uskumatult hea jälle tagasi kodus olla, kõndida üle niiske koduaia muru, mis ses rõskuses enam õieti kuivadagi ei taha ja silmitseda üha kollasemaks tõmbuvaid vahtrapuid.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar