Madeira, 3. päev - Saanisõit asfaltteel ja muud imed.

Mida arvata sellest, kui sa elad paigas, kus kunagi ei saja lund, kuid otsustad ometi kelgutama minna? Täpselt nii võis kunagi mõelda madeiralane, kui ta leiutas toboganisõidu. Nagu peagi selgeks saab, libiseb vitstest punutud saani-moodi asjandus suurepäraselt ka järsult mäest alla kulgeval asfaltteel ja kuna originaalne idee näib turistide seas kiiresti populaarsust võitnud olevat, küsivad nad selle mõneminutilise lõbusõidu eest silmagi pilgutamata 40 eurot.

Läheme väheke lihtsamat teed ja rendime auto, et võimalikult palju näha, seda enam, et tagasi mäest üles peab igaüks juba ise vaatama, kuidas saada.


Satume taas ühte loendamatutest botaanikaaedadest, kus hiidkaktuste pargis ringi kõndides tabab mind hetkeks kujutelm, nagu oleksin ma hoopis kusagil ameerika filmis. Pole ju ometi võimalik, et kaktused kasvavadki heast peast kolme ja enama meetri pikkusteks! Samuti paneb kergelt hämmelduma, et elupuudest annab osava pügamise tulemusena välja väänata kõikmõeldavaid erinevaid kujundeid – torne, spiraale, mis iganes skulptuure.

Uskumatult kaunilt ja piltpostkaardilikult mõjub erksavärvilistest taimedest kujundatud taimevaip, mida kohtab Monte troopikaaia lähedal asuvas botaanikaaias (pildil).

Madeiralaste rahvuslill on estrelicia ja seda kaunist oranžikate õitega taime kohtab nii turul müügil kui ka kõikjal lopsakate puhmastena niisama kasvamas. Hiljem ostame ka ühe taimekese kaasa ja nüüd seisab ta mul elutoas aknalaual ja mõtiskleb vaikselt omaette, kuidas siinses kehvas suusailmakliimas omadega toime tulla.

„Mitte palju kasta!“ õpetab kohalik lillemüüja. „Taimel on vett koguvad juured, seega saab ta kaua kastmata olla.“

Ausalt, ma pole siiani suutnud välja nuputada, kui suured need tsisterisarnased veekogujad juured õieti olema peavad, et suvi läbi vett rüüpamata olla suuta.

Hiljem teeme veel ühe katse meres ujuda. Kuna siinne pinnas on kohati laavaline, kohtab rannas üsna haruldast nähtust – süsimusta liiva. Ühe musta kivi nopin endale mälestuseks taskusse.

Vahune lainerull, mis kaldale veereb, ei tundugi enam nii hirmuäratav, kuid seda salakavalamaks ta osutub, imedes mu otse kalda äärest vette ja mühades mürinal üle pea.

Hea küll, 1:0 Atland, sinu kasuks, nõustun leplikult ja ukerdan kriimustatud randmega nördinult veest välja, soovimatagi kuulda võtta mulle veest hõigatud lõbusat soovitust, et tegelikult pisut kaugemale sõudes kohtab kõigest õrna pinnavirvendust.

„Aga ta tõmbab ju täiega avamere poole ja sügavust on seal nagunii kümme kilomeetrit!“ jään endale kindlaks, olles sunnitud tõdema, et päris maratonujuja mõõtu ma siiski välja ei anna. :)
Tõtt-öelda pole Atlandiga ülemäära uljalt rinda pista siiski tark tegu, kuna tavaliselt kipub meri poole päeva pealt niimoodi möllama, et punane lipp tõmmatakse üles ja vette minek keelatakse sootuks.

Õhtul ostame kohalikku veini, mis osutub kangeks ja veidralt konjakimaitseliseks, tugeva korgi alatooniga.

Sirutan varbad rõdul välja, lehvitan naaberrõdul rätikut kuivama riputavale turistile, kes naeratades vastu lehvitab, ja silmitsen kõigest mõnesaja meetri kaugusel laiuvat mõõtmatut kogust vett, mis loob petliku visiooni, justkui algakski me rõdurinnatise tagant meri.

Selle kohal heljuvad roosakad pilved, vahetades aegamisi värvi, varieerudes heleroosast tumepunaseni ja tõmbudes päikese loojudes lõpuks kahkjaks.

Linnale hämaruse laskudes algab lõunamaadele omaselt ööelu. Kõikjal süttivad tuled, rahvas hakkab restoranidesse ja vabaõhukohvikutesse koonduma, õhus heljub magusat söögilõhna, segunedes muusika ja meluga. Tänavad on rahvast täis, kes rohkem, kes vähem ära põlenud. Kui tuju tuleb, võid kasvõi hommikuni muretult ringi uidata või üleval istuda, sest külmaks ei lähe siin kunagi ja magada saab vabalt koduski. Seega võtame pea iga õhtu ette pika jalutuskäigu, pildistame ja filmime, jõudes tagasi hotellituppa alles hilisööl.

Kohalik aeg on 2 tundi taga, mis annab justkui meeldivat lisaaega, et isegi kohmitsedes jõuab vabalt kõikjale.