Niiskus, uduvihm, läbilõikav tuul, mis ähvardab käekoti mu õlalt maha tirida ja porilompi pühkida, kui ma sellest kümne küünega kinni ei hoia. Tüüpiline siinne sügisilm, mis ei pane oma rõskuses ja halluses enam millegi üle imestama, nii harjunud olen sellega.
Vaatan Rocca parklas seistes korraks ainiti mere poole, üle lahe kõrguva hämuse linnasilueti suunas, mis on mähkunud tihedasse halli loori. Mu meeled ei taha veel õieti päriselt omaks võtta tõdemust, et nüüd ma siis tõesti lähengi. Madeirale. Kaugele ja kummalisele Portugalile kuuluvale paradiisisaarele kesk Atlandi ookeani, millest ma õigupoolest suurt muud ei teagi, kui vaid seda, mida Google mulle välja tuhnida suutis.
Ees ootab kuuetunnine öine lend üle Atlandi ja ma pigem üritan sellele mitte ülemäära mõelda. Hoolimata sellest, et ma pole kunagi ülemäärast lennuhirmu põdenud, heljub samas mingi kerge ebalus siiski kusagil meelte soppides ringi pelgast teadmisest, et varsti ei püsi mu jalad enam turvaliselt maapinnal, vaid olen usaldanud oma hapra elu lennukompanii kätesse.
Mõned tunnid hiljem keerleb mu kõhus ringi mingi kummaline kolmnurkne võileib, mille sinises vormirõivastuses stjuuardess mulle lahke teenindajanaeratuse saatel sülle pistis ja mis isegi üsna talutavalt maitses. Olen üritanud natuke tukkuda ja hoolimata mõningasest ruuminappusest pole olemisel väga vigagi, kuna mahun oma 162cm-ga enam-vähem igale poole ära. :) Lennuki salongis on vaikne, hämar ja üllatavalt soe.
Heidan pilgu aknast välja, selle taga laiub mõõtmatu must pimedus, mida ilmestavad üksikud heledad valgustäpid, mis moodustaks ülalt vaadates justkui hiigelsuure särava meritähe, kes oma kombitsad ööhämaruses laiali on sirutanud.
Mingi linn, ilmselt Pariis, taipan, ja tõdemus sellest paneb mu mõttes naeratama. Millegipärast tundub kõik Prantsusmaaga seonduv mulle kuidagi armas ja oluline. Mingi veider test väitis isegi, et ma olla eelmises elus prantslane olnud. Ja mees veel pealekauba. Nojah, kui neid teooriaid muidugi uskuda, aga ega ma eriti sellesse teemasse süvenenud muidugi ei ole.
Tekk on soe, raamatut pole ma avada viitsinudki. Tukun rahumeeli edasi.
Umbes kell viis varahommikul.
Siin sa siis oled, Madeira. Esmapilgul ei seleta ümbritsevas hämaruses silm midagi ebatavalist – lõunamaa, nagu neid ennegi nähtud ja võib-olla võiksin isegi mõnigat pettumusesööstu tunda, kui ma nii unine ei oleks. Tuttavad õitsvad põõsad, tüüpilised valged, punaste katustega kivimajad, käänuline tee, mis vänderdab mäest üles ja alla. Rahvas valgub aegamööda bussist erinevatesse hotellidesse laiali. Meie hotell on viimane ja meil veab tõsiselt – unine pruunikspõlenud adminn ulatab meile peale põgusat paberitega sehkendamist võtme ja lift lennutab meid pampudega 6ndale korrusele. Kuuldavasti pidada osad turistid lastama oma tubadesse alles kell 2 päeval. No elu ei saa ju nii karm ka olla.
Mõni tund hiljem teeme Funcali peal esimese tiiru ja eemal, hiidkõrge lihava kummipuu ladvas sidistavat tundmatut linnuparve märgates ja end ümbritsevat lõhnavat, päikeselist, palmideküllast, lopsakalt õitsvat rohelust märgates taban end mõttelt – on see kõik üldse päriselt? Või olen lihtsalt astunud korraks mingisse tundmatusse muinasjuttu ja ärkan peagi, akna taga trummeldamas taas tuttav sügisvihm? Ei ole ju võimalik, et tavalises hallis argipäevas võiks kasvada me ümber sadu külluslikult õitsvaid puid ja põõsaid ning banaanipuul ongi kombeks kasvada hotelli peasissekäigu ees, küpsed kollased viljad allapoole rippu? Aga nii see on ja ilmselt ootab ees veel niimõndagi, mis avastamisrõõmu pakub ja harjumist nõuab.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar