Nii. Ja kui su kinnisideeks kipub juhtumisi olema pilve peal ära käimine, siis polegi vaja Jaan Tatika kombel iseehitatud lennumasinaga kuuri katusele ronida, vaid pigem tuleks osta pilet Madeirale. J
5ndal päeval saab teoks idee 1800 m kõrgusel asuval mäetipul ära käia, millesse ma otsustan juba hakatuseks üsna stoilise rahuga suhtuda.
Mööda kitsaid mägiteid uhiuue tumepunase Nissan Micraga pikkamisi ülespoole roomates tajun endale üllatuseks, et ma ei mõtlegi enam eriti, mis saab siis, kui rendiautol pidurid üles peaks ütlema. Sest, nagu öeldakse, harjub inimene kõigega. Ka sellega, et Nissan Micral võivad tõesti pidurid üles öelda. Mida loomulikult siiski ei juhtu. J
On päris lahe jälgida, et mida kõrgemale me jõuame, seda enam maastik muutub. Rikkalik lopsakus taandub aegamisi, tuues nähtavale laugemad, tühjemad maalapid, vahetudes lõpuks välja täiesti tontliku, mahajäetuna mõjuva uduse maastikuga. Mustavad raagus puude tüved turritavad taeva poole, pikk kõrbenud kuluhein sahiseb vaikselt ja kõikjal lasub halvaendeline vaikus, justkui oleks siit kunagi tulekahju üle käinud või St. Spielberg oma filmirekvisiidid kõikjale vedelema jätnud ja kiirustades lahkunud.
Ülespoole jõudes muutub õhk märgatavalt jahedamaks ja tuulisemaks, sarnanedes üsna oluliselt meie kehvale suusailma-kliimale. Alles hetk hiljem taban ära, et see polegi mingi udu, vaid hoopis meid ümbritsevad pilved, mida saab lausa käega katsuda!
Ma õigupoolest ei oskagi midagi tarka mõelda, kui seisan lõpuks seal päris ülal, jahedalt siravas päikesepaistes, vaadates üksisilmi allapoole, valgete kohevate lõputute põldudena laiuvate pilvede poole. Vaatepilt oma erakordsuses lööb lihtsalt tummaks, sest midagi sellist olen siiani näinud ainult unenägudes.
Päris ülal ringi rännates avastame, et siinne olustik mõjub kuidagi väga eheda ja maalähedasena. Haljal mäetipul lesivad rahumeeli valgekuuelised lehmad, teades ainult ise mingist sisemisest veendumusest, kuskandis nende kodu võib olla, sest paljude kilomeetrite raadiuses ei märka me ainsatki elamist.
Edasi võtame suuna saare loodetippu, kus Porto Monizis asuvad kuulsad mereveebasseinid, mis olla sinna kunagi looduslikult tekkinud ja hiljem inimkäe abil omanäoliseks supluskohaks kujundatud. Mustavate laavakaljude vahel siresinises vees mööda käänulisi ujumisradu ringi solberdada on kahtlemata üks järjekordne omanäoline elamus. Mürinal randa peksva Atlandi kaitseks on ehitatud kõrge kivirinnatis, seega püsib merega ühenduses olev basseinivesi enamjaolt vaid õrnalt sillerdav ja tundub märksa soolasem kui mujal. Märkan päikseprilliklaase puhastades, et veepiisad on kuivades muutunud tillukesteks soolatükikesteks.
Õhtul, peale külluslikku õhtueinet, mil kuhjame taldrikutele kirevavärvilist lasanjet ja maitseme kohalikku rahvuslikku maiustust - meekooki -, teeme tutvust ka kohaliku tumekollase läbipaistmatu rahvusjoogiga poncha, mis kujutab endast rummi, sidruni ja mee segu. Kuna ta tundub mulle pisut liiga kange, otsustan seda lahjendada puuviljamahlaga, saades lõpuks täiesti toimiva joogi. Peale eluga mägedest naasmist tundub see igati omal kohal olevat.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar