Hea küll, ma lihtsalt ei vaata sinna kuristiku poole, eks? Ja sellest pole üldse midagi, et vastutulev auto kitsal teekäänakul meist mööda ei mahu, onju? Aga kuidas see buss, mis me taga kannatlikult ootab, end mägede vahele kinni ei kiilu ja kogu selles hullumeelses pisitänavate rägastikus üldse orienteeruda suudab, ilma, et ta mõnda elumaja nurka ära ei äestaks või siis ise kuristikku ei veereks, sellest ma päriselt aru ei saagi.
Juhid kusjuures ilmutavad roolis täielikku muretust ja kipuvad võimalusel isegi uljalt gaasi vajutama.
Tegelikult sujub meilgi kõik, hoolimata reisiblogijate arvamusi lugenult autosõidust Madeiral kui ühest täiega hullumeelsest ettevõtmisest, üsnagi valutult ja õnneks ainsagi kriimu, infarktieelse seisundi ja mõlgita. Suur abi on muidugi GPSist, kuid seegi näib ajuti pilti taskusse pista ja nõutuks jääda eelistavat, eriti muidugi mägede alt läbi roomavates tunnelites.
Vahepeal kulgeb sõit lausa püstloodis üles ja päris kindlasti tuleb arvestada võimalusega, et kui kuhugi valesti keerad, võid end üsna ootamatult kellegi kohaliku napilt õueplatsilt leida, praktiliselt ilma igasugu manööverdamisvõimaluseta.
„Kuule, teeks õige nii, et ma lähen nüüd pigem jala edasi,“ tahan ma ühes taolises olukorras alla anda, kuigi tegelikkuses piirdun see hetk lihtsalt mõttes lammaste lugemisega, kuniks mu suurepärane juht end siiski edukalt ringi pööratud saab. Kohalike elamised on tipitud nagu rõõmsavärvilised puna-valgekirjud pääsupesad mäeservadele, paljude hoonete tagant algab kohe kuristik ja seda märgates ei suuda ma päris hästi aru saada, kuidas madeiralased naabritel külas suudavad käia, ilma, et nad seejuures kaela ei murraks. Jään arvamuse juurde, et nad oskavad kas lennata või siis olen ma lihtsalt liiga rumal, et kohalikke olusid mõista. J
Mägedesse suundudes leiame eest ühe hiiglasliku põlismetsa, mis vaimustab oma iidsuse ja majesteetlikult suurte puudega, mille tüve ümbert õieti kinnigi ei ulatu võtma.
Kusagilt eemalt kostab nõrka koera haukumist, kuid muul ajal valitseb nii siin kui paljudes muudeski kohtades täielik vaikus. Oleme taas kusagil mõistusevastases kõrguses, Camacha lähedal, kus kõrvad rõhuvahetusest aeg-ajalt lukku tahavad minna, praktiliselt üksipäini. Kui kuskil ka liigub turiste, siis on nad veetud turvalisemat, kiiremat ja ilmselt ka natuke muljetevaesemat teed sihtpunktideni.
Mõni aeg hiljem näeme ühte vähestest lauskmaadest, mis näib siinsel ülimalt mägisel maastikul vahelduseks üsna uskumatu loodusliku golfiväljakuna, kus mustavalge lambakari õndsalt rohtu sööb. Rohi on muidugi hästi öeldud, kuna nad on selle kõik juba nahka jõudnud panna ja uitavad pigem üksikuid kõrsi otsides ringi. Mis aga otseloomulikult ei sega neil kaunist päeva nautimast ja end siinses privaatses roheluses, mis justkui olekski täielikult ainult nende päralt, igati hästi tundmast.
Mägedes tundub kõik kuidagi sootuks teistsugune – oma eheduses ja puutumatuses üllatavalt jõulise ja lopsakana mõjuv, turismist enamjaolt täielikult rikkumata. Energeetiliselt ilmselt tundubki see saare keskosa kõige parema paigana, kuna mu ülejäänud reisikaaslased teatavad peale põgusat jalutuskäiku üsna veendunud toonil, et siia paika ehitaks nad vabalt maja ja jääkski ankrusse.
No tore on, kuigi sel juhul pean ma ilmselt endaga natuke nõu pidama, kas mu meelisajaviiteks saaks siiski olema oma õuemurult igapäevase rutiinina lammaste pabulate pühkimine ja kuidas ma lepiks tõdemusega, et mul tuleb loobuda oma õhtustest rattasõitudest mustikate järgi lõhnavates kodustes männimetsades? Rääkimata oma truust jänksist Sahah´st, kes mind pikisilmi tagasi ootab?
Õhtu hakul, kui lõõskav, tuuletu soojus juba pisut järele hakkab andma ja varjud pikemaks venivad, jõuame saare põhjatippu, Santanasse, kus leiame eest talud Madeira mõistes. Need kolmnurksed tillukesed ehitised mõjuvad oma rõõmsates puna-sini-valgekirjalistes toonides nagu laste mängumajad, ümbritsetuna kõikvõimalikest külluslikult õitsvatest taimedest, enamjaolt hortensiatest, mida kohtab kõikvõimalikes värvitoonides – alates helevalgest ja lõpetades sügavsinisega.
Enamikes majadest näeme käsitööd, kus neid müütavad naised aega kalliks pidades ka koha peal mingit peent pitsi heegeldavad. Kõige rikkalikum valik Madeiral pakutavast käsitööst ongi ilmselt kõikmõeldavad heegeldatud ja pilutustehnikas linikud, meie mõistes vannitoaplaatidele maalitud lilled ja korvpunutised.
Pisut hiljem leiame veidi eemalt ühe seesuguse elamise, kus ka päriselt sees elatakse – lopsakalt õitsevad lillepotid ukse ees, maja taga laiuv suur, tundmatuid taimi täis aed, kus tuterdab vana plekkämbriga kolistades ringi kohalik külamees – üllatus küll siinse 25 kõrvetava soojakraadi käes – paks lambavillane müts peas, mis toimib - pisut mõistusevastaselt küll aga siiski -, ilmselt eduka termoregulaatorina.
Kuidas nad seal elamises püstijalu sees kõndima mahuvad, rääkimata kogu oma majapidamise napile 25le ruutmeetrile üldse ära mahutada suutmisest, jääbki saladuseks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar