Linna peal uidates avastame peagi ühe suhteliselt mõistliku söögikoha nimega Pingo Doce, kus kõike erinevat kaalukaupa testida saab, kuna nõnda pole kunagi ülemäärast ohtu millelegi väga söödamatule komistada ja saab muuhulgas ka kõiksugu erinevat eksootilist proovida.
Üks Madeirale tõmbenumbreid on kahtlemata kohalik köök. Tume liha punases kastmes, kõikmõeldavad eksootilised praed ja hautised, kala sajal erineval moel, grillitud lihavardad, naljakad pikerguse kujuga ja üllatavalt magusad ahjukartulid, õhulisena maitsev kartulipuder, külluses erinevaid puuvilju nii kompoti näol kui värskena, rikkalik kookide ja küpsetiste valik... Kogu see värviküllane ja ahvatlev kupatus paneb paratamatult hetkega unustama, et tegelikult oleks mõistlik ehk pigem mõni kilo alla võtta.
Küllap kippusid teisedki turistid sellega kimpus olema, kuna kas seetõttu või siis üleüldisest spordihuvist lähtuvalt on päris palju näha trenniriietes inimesi ringi sörkimas, kõrvaklapid peas ja juhtmed küljes kõlkumas. Neile järele vaadates mõtlen, et kuigi jooks ja igasugu liigutamine on iseenesest lahe ja igati teretulnud nähe, siis ausalt, puhkama tulles ise nagu hästi küll ei viitsi, tegeldes ainsa mõeldava sportliku harrastusena fotoka kaelas tassimise ja piltide klõpsimisega.
Mõni aeg hiljem otsustame ka põhjalikumalt tutvuda Madeira pealinna Funchaliga, mille äärelinnas, rahulikus piirkonnas, kõigest mõnesaja meetri kaugusel Atlandist, paikneb ka me hotell.
Sõidame bussiga kesklinna ja uitame hakatuseks natuke aega kohalikul turul ringi.
Et sealsetel müüjatel on kenaks kombeks kanda kohalikke rohelise-punasetriibulisi rahvarõivaid ja sinna juurde kuuluvaid kummalisi helepruune nahast saapaid, mõjub kuidagi äärmiselt vahva vaatepildina.
Lillede ja puuviljade valik võtab muidugi esimese hoobiga silme eest kirjuks. Hüpitan üht tundmatut pikergust loodusandi käes, mõtiskledes, mismoodi see maitseda võiks. Vähemasti tundub lõhn magus ja ligitõmbav.
Reeglina pole õitsvaid lilli ja seemneid müütavad naised kuigi pealetükkivad, mida aga ei saa öelda puuviljamüüjatest meeste kohta.
„Kaugelt olete?“ esitavad nad innuka ja heatahtliku tüüpküsimuse. Me uudishimu pakutava vastu ära tabanud, laovad nad kilekotid kõikvõimalikke puuvilju täis veel enne, kui me õieti asjast arugi saame, lõiguvad puuvilju lahti ja pakuvad lahkesti maitsta. „Eestist? Ahsoo. Väga kena.“
Muidugi anname nõrkusele ja uudishimule järele ja laseme neil kõikvõimalikku võõrapärast ja veidrat lisaks kuhjata, et seda hiljem hotellitoas testida. Minekule pöördudes kuulen, kuidas müüja veel hiljemgi teisele seletab: „Nad on Eestist!“
Osad puuviljad, näiteks maracujad osutuvad kergeks pettekaks – pealt läikiva koore alt tuleb nähtavale kõigest mõni teelusikatäis magusaid seemneid, kuigi kummaline maitseelamus on muidugi juba iseenesest midagi väärt.
Edasi otsustame natuke maa ja taeva vahel kõlkuda ja läheme köisraudteega sõitma. Taoline teguviis pakub suurepärast vaatepilti all mäeküljel laiuvale pealinnale, loendamatutele punakatuselistele majadele ja nende vahel looklevatele maanteedele, mis on ideaalses korras.
Paras üllatus tabab mind hiljem Monte taimeaias, kus tohutu taimse liigirikkuse sees ekseldes ja kuidagi orienteeruda üritades märkan hiigelsuurt monsterat ehk siis täpsema nimega filodendronit kasvamas (pildil), tundes ta käbitaolises rohelises viljas ära turul müügil olnud puuvilja, mis on magus ja banaanimaitseline. Filodendroni vilja söömisel on ka oma nipp – vili kõlbab süüa alles siis, kui roheline koor tükikaupa maha pudenema hakkab. Seda ise väevõimuga lahti sikutada üritades, mis osutub tõtt-öelda päris tõsiseks tegemiseks – et mitte öelda küünistamiseks -, võib tabada üllatavalt kibeda kõrvalmaitse, seega näib ta küpsevat justkui jupikaupa – ühest otsast valmis ja teisest täiesti toores.
Monte aia mineraalide näitus tekitab hiigelsuuri sätendavaid kivimikamakaid vaadates tunde, justkui oleksime kalliskivikoopasse sattunud.
Kokku saab sealses taimeaias uudistada kuni 70 000 erinevat taimeliiki – luuderohud hiiglaslike müüridena kõikjal kõrgumas, värvikirevad põõsad treppe ääristamas, hiigelsuured kõrvitsataolised õied kiviplaatidele tolmukaid poetamas, erepunaste õitega aaloed, tiigid täis kuldkalu, üks närviline kohevasabaline aias ringi jalutav ja justkui ei kellelegi kuuluv kukk oma kanadest alluvatega, kes kõigi külastajate peale ennastunustavalt kisab ja sõbralik ning näljasevõitu luik, kes ei oska mu peo pealt datlit võtta, vaid näpistab oma luise nokaga päris valusalt mu sõrme. Või, mine tea, on tal turistide rohkusest lihtsalt mõningad koordinatsiooniprobleemid tekkinud. :-)
Õhtu poole linna peal tuuritades tulen tõdemusele, et madeiralane näib olevat meeldivalt kunstilembene. Parkides on välja pandud suured tahvlid hiiglaslike värvifotodega, lisaks näivad nad miskipärast armastavat oma koduuksi kaunistada, tekitades sinna kõikvõimalikke maalinguid – küll tuleleeke, loodusvaateid, värvilisi ornamente, rahvariietes inimesi, mida iganes. Üks leidlikum on isegi mingitest plekitükkidest kompositsiooni kokku keevitanud.
Ujumisranda otsides satume tõdemusele, et seda leida polegi nii lihtne. Enamikus randades tabab meid vaatepilt, kus vahune hiidlaine peksab hullumeelset jõudu ilmutades mürinal vastu kaljusid ning see on kõike muud, kui suplema ahvatlev.
Vähemasti on paljudes kohtades kõikvõimalikke basseine, ka mereveebasseine, kus on vähemasti igasugune lainetega võitlemine välistatud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar