Nonii, uue aasta esimene kuu tiksub vaikselt juba keskpaiga kanti ja ilmselt on mul ka viimane aeg taas siia mõni posittus teha.
Kahtlemata on hea on tõdeda, et hoolimata veidralt vihmasest ja soojast talvest püsib maailm endiselt oma kohal ja niisama meiegi selles kõigi oma tegude, mõtete, soovide ja olemisega.
Hetke uudisest kõige värskem on ilmselt momendil Hiiu Lehes ilmuv järjejutt, mida saab lugeda kahel korral nädalas, teisipäeviti ja reedeti.
Eks ühelt poolt ole see järjejutu lugemine kahtlemata selline natuke keeruline kunst, kuna loo lugemiseks peab varuma pisut kannatust, sest teost jagub kõigest jupikaupa väljaandesse, teiselt poolt aga hoiab ehk see just põnevust, et mis siis järgmisena juhtuma hakkab. Ja kahtlemata on mul endalgi huvitav jälgida, kuhumaani mu jutt iga uue numbriga edasi areneb. Seega on teisipäev ja reede alati sellised toredad päevad, mil kohalikku kodusaare lehte oodata ja huviga sirvida. Novelli ennast oli mul üsna lõbus kirjutada ja eks ta selline humoorikas ja natuke "Lepatriinupüüdja"-sarnane sai ka.
Kellel on mõni osa kogemata lugemata jäänud, siis on raamatukogu endiselt selline tore koht, kus saab mälu värskendada ja Hiiu Lehe numbreid üle vaadata.
Kuigi olen oma novellist siin blogis ka varem juba pisut juttu teinud, siis põgusalt meeldetuletuseks veel ehk niipalju, et tegu on ühe omamoodi suhtekolmnurgaga, nähtuna läbi naispeategelase silmade. Loe huvi korral mu blogist selle teema kohta veel lähemalt siit, siit ja siit .
"Tupiktänavas" ilmub alates 9ndast detsembrist ja seda jagub veel päris mitmeks kuuks. Fotol pärinev pilt on tehtud Tahkuna rannas ühel ilusal suvisel õhtupoolikul, mil kogu laotus oli kummalist intensiivset oranžikat tooni. Naine pildil ei ole mina, vaid tegu on fototöötlusega. :)
Kahtlemata on hea on tõdeda, et hoolimata veidralt vihmasest ja soojast talvest püsib maailm endiselt oma kohal ja niisama meiegi selles kõigi oma tegude, mõtete, soovide ja olemisega.
Hetke uudisest kõige värskem on ilmselt momendil Hiiu Lehes ilmuv järjejutt, mida saab lugeda kahel korral nädalas, teisipäeviti ja reedeti.
Eks ühelt poolt ole see järjejutu lugemine kahtlemata selline natuke keeruline kunst, kuna loo lugemiseks peab varuma pisut kannatust, sest teost jagub kõigest jupikaupa väljaandesse, teiselt poolt aga hoiab ehk see just põnevust, et mis siis järgmisena juhtuma hakkab. Ja kahtlemata on mul endalgi huvitav jälgida, kuhumaani mu jutt iga uue numbriga edasi areneb. Seega on teisipäev ja reede alati sellised toredad päevad, mil kohalikku kodusaare lehte oodata ja huviga sirvida. Novelli ennast oli mul üsna lõbus kirjutada ja eks ta selline humoorikas ja natuke "Lepatriinupüüdja"-sarnane sai ka.
Kellel on mõni osa kogemata lugemata jäänud, siis on raamatukogu endiselt selline tore koht, kus saab mälu värskendada ja Hiiu Lehe numbreid üle vaadata.
Kuigi olen oma novellist siin blogis ka varem juba pisut juttu teinud, siis põgusalt meeldetuletuseks veel ehk niipalju, et tegu on ühe omamoodi suhtekolmnurgaga, nähtuna läbi naispeategelase silmade. Loe huvi korral mu blogist selle teema kohta veel lähemalt siit, siit ja siit .
"Tupiktänavas" ilmub alates 9ndast detsembrist ja seda jagub veel päris mitmeks kuuks. Fotol pärinev pilt on tehtud Tahkuna rannas ühel ilusal suvisel õhtupoolikul, mil kogu laotus oli kummalist intensiivset oranžikat tooni. Naine pildil ei ole mina, vaid tegu on fototöötlusega. :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar