Ilusaid hetki "Lepatriinupüüdjaga"

 Vahelduseks "Martin Greeni juhtumile" räägin nüüd taas pisut ka oma
debüütromaanist "Lepatriinu-püüdja" – raamatust, mis on toonud mu ellu palju rõõmu ja positiivset tagasisidet ja pannud mu mõistma, kui lihtne, hea ja rahuldust pakkuv on tegelikult tegeleda sellega, mis on omane ja lihtsalt sobib. Raamatut ennast oli mul tõtt-öelda väga suurepärane kirjutada, see sündis otsekui iseenesest, olin üleni positiivsusest laetud ja lõbus ning ilmselt kandus päris palju sellest ka raamatu kaante vahele. Ma olengi alati mõelnud, et kirjutada ei saa tegelikult eemalolevalt, distantsilt, justkui kellelegi kolmandale, vaid selleks, et asi tunduks usutav, peab olema üleni protsessis sees, vahetult ja ehedalt tegelaskujudele kaasa elades. Kogu kirjutamisprotsess kujutaski minu jaoks endast pigem meelelahutust kui tööd, kuigi see ei tähenda muidugi, nagu poleks ma kirjutamist tõsiselt võtnud. Kahtlemata oli mulle väga oluline, et grammatika oleks laitmatult paigas ja kõnekeel viimase võimaluseni lihvitud.

Üks kõige rõõmsamaid momente selle teose puhul oli minu jaoks arvatavasti hetk, kui kevadel mu raamat müüki jõudis ja mu õde tunnistas, et mu romaani pole võimalik ühestki Tartu raamatukogust laenutada, kuna kõikjal on mitme kuu pikkune järjekord. Kui ma siis mõtlesin, kuidas ma tegelikult kõhklesin, kas ma üldse pakkuda oma "Lepatriinupüüdjat" kirjastustele või ei, kuna ta sai ikka üsna hmm... vabameelne, siis mõistsin, et olin kõhklusi minetades siiski teinud õige otsuse ja käsikiri ei jäänud tarbetult sahtlisse koltuma.

Nüüd on aega pisut mööda läinud, kõige ahnemad lugemishuvilised on saanud oma huvi arvatavasti juba rahuldatud, ent sellegipoolest on mul hea meel tõdeda, et raamat pole ikka veel kogudesse riiulitele tolmu koguma jäänud, vaid tekitab teie seas endiselt huvi.

Omamoodi lahe sõnamäng on minu jaoks seegi, et raamatu üks suurimaid edasimüüjaid on müügikett Rahva Raamat. Kirjutades ma seda tegelikult alateadlikult soovisingi, et mu raamat oleks raamat rahvale, rahva jaoks, rahva maitsele. Kirjutades kuulan päris palju muusikat ja mõnda hoogsat ja energiast pakatavat pala kuulates tabas mind äratundmine, et just selline peabki saama ka mu romaan – hoogne, tempokas, lõbus ja energiline, vaba igasugusest ugrimugrilikust venimisest ja hajameelsetest mõtisklustest.

Kuna te endiselt olete suht tagasihoidlikud kommentaare kirjutama, aga tahaksin endale mälestuseks jätta mõned teiepoolsed soojad hinnangud, siis ärge pange pahaks, kui ma need siia üles riputan, eks? :)
Minuga kontakteerumiseks on mul nüüd ka üleval ka meiliaadress kontakt-listis, seega, kes minuga kontakteeruda soovib selle pärast ehk riielda ihkab, võib seda vabalt teha. :)

"See on igas mõttes õnnestunud raamat."
"Iseenesest ju tavaline temaatika see armastuse ja enese otsimine, aga viis, kuidas sa selle välja mängisid, teeb sellest teosest midagi originaalset."
"Mulle meeldib su huumor, allegooria ja võime lõpuni pinget hoida."
"Omapäraga teos, debüüdi kohta kindlasti üle keskmise."
"Armastuse defitsiidi käes vaevleja saab raamatust kindlasti tugeva doosi kätte."
"Hästi värske ja noortepärane, midagi taolist lugejad just ootavadki."

Suurimad tänud muidugi taoliste heldete hinnangute eest!
Selle imepärase maali on teinud Ellen von D, mis oli üleval tema fotoblogis.