Rääkides veel "Martin Greeni juhtumi" saamisloost, arvan, et peaksin ehk põgusalt mainima üht raamatut. Sageli ongi nõnda, et kunagi loetud teosed kujunevad tahtmatult parimaiks inspiratsiooniallikaiks, kuna mingid kübemed neist säilivad ja settivad tahtmatult meeltesse, luues neist kunagi hiljem soodsates tingimustes sootuks ühe teise loo. Nii et kui keegi minult küsiks, kas raamatutel on võime paljuneda, võiks vist selles kontekstis isegi vastata "jah". :)
Romaani kirjutama asudes tekkis mul tahtmine kasutada paari ideed mõnest kunagi loetud ja minu jaoks mingis mõttes olulisest raamatust. Kuigi pikalt kaalumata osutus selleks justkui iseenesest 1995ndal aastal kirjastuse Varrak poolt välja antud Syrell Rogovin Leahy romaan "Armulugu." (Originaalteos pärineb aastast 1987).
Suhteliselt väheoriginaalse pealkirja järgi võiks esmapilgul ehk hooletult ja pealiskaudselt oletades arvata, nagu oleks tegemist pelgalt ühe kergesisulise ajaviiteromaaniga, nagu neid pehmekaanenelisi loodusõnnetusi riiulitel teisigi lademes seismas leida võib. Tegelikult pole see siiski päris tõsi.
"Armulugu" on hästi kirjutatud, liigutav ja mõjuv teos, vaba igasugusest seebikalikust kergusest, mõjudes hoolimata sellest, et tegemist on üsna vana raamatuga, sellegipoolest üllatavalt värskelt, hästi loetavalt ja haaravalt. Võib-olla arvate siinkohal teisiti, mine tea, see on kahtlemata teie õigus, aga minu jaoks lihtsalt oli selles teoses midagi – mida täpselt, ma vist päris konkreetselt ei oskagi öelda. Pigem mingi emotsionaalne äratunnetatus, et selles raamatus on midagi mulle. Justkui maalinäituselgi – mõni teos lihtsalt meeldib ja teine mitte.
Mis mind raamatus ehk enim lummas, oli naispeategelase, 22aastase neiu siiras ja suurlinna imetledes avastav maailmavaade – ühtmoodi imetlusväärsena tundub talle nii suursugune NY eksklusiivhotell kui ka soolane merevesi, millega ta sisemaa-inimesena esmakordselt kokku puutub. Taolised ehedad karakterid mõjuvadki tihtipeale ainulaadsete ja tähelepanuväärsetena, mis tundus seda enam mõjuvana, kuna romaanis kohtas taolise loomupärase rikkumata siiruse vastandamist suurlinlike ohtude ja kuritegevusega.
"Armuloo" sisukokkuvõte, mille leiab ka romaani viimastelt lehekülgedelt:
Romaani kirjutama asudes tekkis mul tahtmine kasutada paari ideed mõnest kunagi loetud ja minu jaoks mingis mõttes olulisest raamatust. Kuigi pikalt kaalumata osutus selleks justkui iseenesest 1995ndal aastal kirjastuse Varrak poolt välja antud Syrell Rogovin Leahy romaan "Armulugu." (Originaalteos pärineb aastast 1987).
Suhteliselt väheoriginaalse pealkirja järgi võiks esmapilgul ehk hooletult ja pealiskaudselt oletades arvata, nagu oleks tegemist pelgalt ühe kergesisulise ajaviiteromaaniga, nagu neid pehmekaanenelisi loodusõnnetusi riiulitel teisigi lademes seismas leida võib. Tegelikult pole see siiski päris tõsi.
"Armulugu" on hästi kirjutatud, liigutav ja mõjuv teos, vaba igasugusest seebikalikust kergusest, mõjudes hoolimata sellest, et tegemist on üsna vana raamatuga, sellegipoolest üllatavalt värskelt, hästi loetavalt ja haaravalt. Võib-olla arvate siinkohal teisiti, mine tea, see on kahtlemata teie õigus, aga minu jaoks lihtsalt oli selles teoses midagi – mida täpselt, ma vist päris konkreetselt ei oskagi öelda. Pigem mingi emotsionaalne äratunnetatus, et selles raamatus on midagi mulle. Justkui maalinäituselgi – mõni teos lihtsalt meeldib ja teine mitte.
Mis mind raamatus ehk enim lummas, oli naispeategelase, 22aastase neiu siiras ja suurlinna imetledes avastav maailmavaade – ühtmoodi imetlusväärsena tundub talle nii suursugune NY eksklusiivhotell kui ka soolane merevesi, millega ta sisemaa-inimesena esmakordselt kokku puutub. Taolised ehedad karakterid mõjuvadki tihtipeale ainulaadsete ja tähelepanuväärsetena, mis tundus seda enam mõjuvana, kuna romaanis kohtas taolise loomupärase rikkumata siiruse vastandamist suurlinlike ohtude ja kuritegevusega.
"Armuloo" sisukokkuvõte, mille leiab ka romaani viimastelt lehekülgedelt:
Kõik vana, halb ja raske on möödas, ees ootab ainult hea - nii mõtleb Frankie Grant, Ohiost pärit tüdruk, kes on tulnud uue aasta esimesel päeval oma unistuste linna New Yorki "Waldorf-Astoria" hotelli vestibüüli vaatama. Kahekümne ühe aastane Frankie on hiljuti kaotanud vanemad ja noorema venna ning arvab, et rohkem tal enam kaotada ei ole. Sattunud peaaegu tänavalt lõbutüdrukuid korjavasse politseiautosse, kohtub Frankie ühe New Yorki tippajalehe reporteri Henry J. MacIveriga.
Ühest segasest kriminaalasjast raamatut kirjutav Mac ei rõõmusta sugugi selle üle, et ta on sunnitud andma öömaja üksi linna peale jäänud tüdrukule. Tal on niigi piisavalt tegemist oma lagunemise äärel perekonnaeluga ja ootamatu pöörde võtva tööga, kuid samal ajal paelub teda Frankie siirus, rikkumatus ja sirgjoonelisus.Vähehaaval avastavad nad teineteise maailma ning mõistavad, et see juhuslik kohtumine on nende elu jäädavalt muutnud...
"Armuloost" pärineb näiteks kohvri-idee, mille ümber keerleb mu romaanis päris palju salapära. Üsna "Armuloo" alguses on stseen, kus maalt uueaastaööl NY-i tulnud tüdruk seisab üksi suurlinnas, vana kulunud kohver käes ja sellest hakkaski mu mõtetes tasapisi arenema idee seostada kohvritega üks salapärane juhtum. Samuti tundus mulle üsna ebatavaline ja samas omamoodi sümpaatne, kuidas tüdruk kinkis talle peavarju pakkunud mehele siira tänuavaldusena lilli – eksootilisi kauneid õisi – paradiisililli – mida ta suurlinna avastades juhuslikult lillepoe vaateaknal nägema juhtub, pälvides selle võrdlemisi tavatu teoga mehepoolse siira hämmelduse. McIver mõjub pisut kareda inimesena, kelle vastu keegi enam ammu pole taoliselt hea olnud ja seda enam on ta taolisest žestist liigutatud. Seegi stseen leidis mu raamatus kasutust. Amelie kingib samamoodi Martinile lilli, paradiisilillede asemel küll lihtsalt gerberaid, muutes värvikirevate õite ja oma heasoovlikkusega noormehe kõleda lageda kodu korraga üheks päikeseliseks paigaks, milles mõlemad ennast hästi tunnevad.
Mõlemad mehed – nii Martin kui McIver on äsja endale soetanud uue elamise, mis on alles pooleldi sisustamata. Mingis mõttes sümboliseerib see kindlasti uut algust, uue lehekülje pööramist enda elus. Sarnasusi on veelgi – Frankie leinab oma kaotatud venda, Martin avariis hukkunud kallimat. See seos tekkis tegelikult pigem juhuslikult kui tahtlikult.
Raamat annab päris hästi edasi kahe inimese sisemise tragöödia, mida nad hetkel läbi elavad, Tüdruk on kaotanud nii venna kui ka vanemad, mehe abielu on purunemas. Ometi suudavad nad koos olles leida mingi täiesti uue tasandi, millel kulgedes vabanevad mõlemad aegamööda mineviku painajaist. Täpselt sedasama võib ka öelda "Martin Greeni juhtumi" kohta.
Sellegipoolest on "Martin Greeni juhtum" sootuks teise žanri lugu, pigem üks ulmest laetud põnevuslugu kui ajaviitenaistekas.
Mõlemad mehed – nii Martin kui McIver on äsja endale soetanud uue elamise, mis on alles pooleldi sisustamata. Mingis mõttes sümboliseerib see kindlasti uut algust, uue lehekülje pööramist enda elus. Sarnasusi on veelgi – Frankie leinab oma kaotatud venda, Martin avariis hukkunud kallimat. See seos tekkis tegelikult pigem juhuslikult kui tahtlikult.
Raamat annab päris hästi edasi kahe inimese sisemise tragöödia, mida nad hetkel läbi elavad, Tüdruk on kaotanud nii venna kui ka vanemad, mehe abielu on purunemas. Ometi suudavad nad koos olles leida mingi täiesti uue tasandi, millel kulgedes vabanevad mõlemad aegamööda mineviku painajaist. Täpselt sedasama võib ka öelda "Martin Greeni juhtumi" kohta.
Sellegipoolest on "Martin Greeni juhtum" sootuks teise žanri lugu, pigem üks ulmest laetud põnevuslugu kui ajaviitenaistekas.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar