Aset leidev stseen on jutuajamine ootamatult keelatud suhtesse sattunud abielunaise Piia ja tema lummava kirjanikust kallima vahel, hetkel, mil Piia veedab õhtu tema juures Tallinnas. Nagu ma juba põgusalt ka rääkisin, meeldib mulle tegelasi enda elu üle arutlema panna ja täpselt seda nad alljärgnevas dialoogis teevadki. Katkend annab üsna ilmekalt edasi hingelise kitsikustunde, mille käes Piia vaevleb.
Kujutlesin, et magamistuba võiks olla umbes seesugustes toonides, nagu pildilt paistab, kuigi lükanduste asemele mõtlesin pigem avara akna, millest paistab sisse linna öötulede valgus. Aga mingi ligilähedane variant siiski. :)
„Mida sa tahad, Piia?“ küsib Raf lõpuks oma magamistoa hämaruses, kui on mulle küllaldaselt pakkunud seda, mis mul sulgpalliharjutusi tehes saamata jäi. Ta vastust ootavatesse silmadesse vaadates mõistan, et päris kõike ta vist ikkagi ei tea, kuna muidu poleks ta ju küsinud. Või oli see lihtsalt selleks, et ma ise oma vajaduste üle mõtisklema jääksin?
Küsimus ei meeldi mulle tegelikult eriti. Mu pilk libiseb Rafi sügavate silmade haardest lahti, rännates üle tee kõrguva suure läikiva ärihoone fassaadini ja peatudes ühel tumendatud klaasidega poolavatud aknal. Kas ma peaks nüüd rääkima, et ma tahaks, et mu kaltsukapoe käive oleks pool milli puhastulu aastas? Või et valitseks ülemaailmne rahu? Või et piimapakk maksaks jälle kaks krooni nagu vanasti? Või et Reena leiaks endale kallima, kes oleks sama suures õhinas vanades moekataloogides lappamisest nagu tema, ega osutuks taoliseks reetlikuks tõpraks, nagu kõik need ülejäänud, kellega ta seni läbi on käinud ja oleks pealekauba veel soovitatavalt india päritolu?
Ma ei kaldu eriti arvama, et Raf nendes küsimustes just kuigi palju ära teha saaks, seega hoian suu selle koha pealt targu lukus.
Hetkeks vilksatab ärihoone aknal kellegi põgus siluett, mis suleb akna ja kaob viivu pärast ruumi sügavusse.
Vaikin mõnda aega ja esitan siis ainsa mõeldava argumendina jaheda vastuküsimuse: „On sel üldse tähtsust?“
„Muidugi on.“ Mehe hääles kõlab ehe hämmeldus. „Millel siis veel tähtsust on, kui mitte sellel?“
Tahtmatult sugeneb mu häälde iroonia. „Kui suuremeelne.“
„Aga tõsiselt.“ Raf keerab end külili ja vaatab mulle pingsalt otsa. „Räägi, mida sa tegelikult tahad. Mille puudumine sind nukraks teeb. Ma tean, et sa mõtlesid sellest autos.“
Olen üksjagu jahmunud, aga võib-olla ma ei peakski olema. Kui ta ei oskaks taolisi asju tähele panna, polekski ta arvatavasti sedavõrd särav kirjanik, nagu ta seda on.
Näen ümbritsevas hämaruses vaid aimamisi ta näo kontuure, kuid tajun sellegipoolest temast hoovavat tähelepanelikkust. Kuna Raf näib vastust ootavat, tuleb mul lõpuks siiski midagi öelda.
„Ma tahan, et mu elu oleks ideaalne,“ tunnistan viimaks nukra aususega. „Et seal oleks kõike.“
Mees vaikib mõnda aega ja kui ta uuesti rääkima hakkab, on ta hääl ettevaatlik ja tõsine. „Keegi ei saa kunagi kõike, Piia. Elu ei ole kunagi ideaalne. Aga vähemasti…“, ta libistab sõrmedega õrnalt üle mu puusajoone, „on meil peaaegu alati valikuvõimalus teha otsuseid, mis võivad pakkuda sellegipoolest enam-vähem ligilähedast rahulolu.“
„Ma ei taha valida, ma tahan kõike,“ jään nagu jonniv laps oma esialgse väite juurde.
Raf naerab ja tõmbab mu enda embusesse. „Kallis Piia, päris kindlasti kohe suudan ma sulle pakkuda seda sinu niinimetatud „kõike,“ mida sa tegelikult ootad. Küsimus on pigem selles, kas sa ise lubad endale seda, mida tahad või mitte.“
Tupiktänavas, lk.46
Foto: interiordesignsfurniture.blogspot.com
Foto: interiordesignsfurniture.blogspot.com
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar