Puhkuse viimane päev

Puhkuse viimane päev ja akna taga rabisev vihm. Aknalaual peesitav musta marmori värvi lemmikkass, kes oma imeilusate tumekollaste silmadega puhuti mööduvaid linde uurib ja sekka niisama lõõgastunult oleskleb, nagu ainult kassid oskavad. Nöörile tilkuma jäänud pesu. Korrastatud riidekapid ja värvi järgi sorteeritud riideesemed. Külmkapi jahedasse sisemusse kogutud saak – mustikad, kirsi- ja mustsõstrakeedis ning vaarika toormoos. Loetud raamatute kuhjad ja paar elutoa hiliseõhtusesse hämarusse sukeldumist ning üllatavalt head elamust pakkunud filmi. Kõik need loendamatud küpsetatud ja isukate sööjate poolt juba tulikuumana nahka pandud pannkoogid ning üheskoos läbi sõidetud tuulised ja päikest täis mererannad. 

Klaaspurgis aegamööda üha suuremat ravijõudu endasse imav punase päevakübara tinktuur, imeravim, mida juba mitmendat suve talviseks külmarohuks teen. Pehmete roosakaskollaste ploomide all lookas viljapuud ja viimased mustjaspunased kirsid, mida suvi läbi süüa sai. Tikrid ja päevalilled. Peenardel värvirõõmsate suvelillede ning püsikute puhmad. Floksid, päevakübarad, matsakaks paisunud punased ja kollased mätasharjad. Kõik need muru seest kokku korjatud õunad. Valgete klaaride mahlakas maitse. Kõrvetav, kuldav ja küpsetav päike, mida sai sel suvel tavapäratult palju. Kord jahe, kord liigagi soe, vahel vahutav ja enamasti laisalt sillerdav hõbedane merevesi, milles võis muretult igapäevaselt kümmelda.

Grill-liha vürtsikas lõhn, mahe mekk ja need pikad õdusad aiamajas maha peetud jutuajamised maast, ilmast, tuulest, veest, reisidest ja kassidest. Plaanidest eesootavaks ja mõtted selle üle, mille kulg veel teadmata. Jah, isegi varakult valmis kirjutatud ajakirja oktoobrinumbrilugu, mis oma saatmisjärge ootab. Nõnda see suvi läinud ongi. 

Pilt: internet