Augustiloo "Hämarate õhtute jutud" tutvustus

Suve lõpukuu august toob minult teieni kolm lühilugu. Need pajatavad sõprusest, õnnest ja armastusest, aga omamoodi nurga alt. Kõik elukäänakud ja eneseotsingud ei lõpe ju teadupärast kaugeltki alati šampanja, ilutulestiku ning täitunud unistustega. Mõnikord läheb teisiti. Võib-olla tasuks isegi öelda, et enamasti läheb teisiti. Täpsemalt tuleb juttu inimestest, keda ma kunagi tundsin ja kellest jäi alles hulk vastuolulisi mälestusi, mille vormisin ilukirjanduslikuks tekstiks. 
Tutvustuseks postitan valusalt ilusa loo õrnahingelisest ja usaldavast Lavendlist. Kõigi kolme jutu lugemiseks tuleks kaubandusest leida ajakirja "Saatus&Saladused" augustinumber. 

Lugu sellest, kuidas Lavendel endale sõbra leidis

“Linn… inimeste pelgupaik,” ümiseb Võlur mööda kitsast linnatänavat kulgedes. Tema tume mantliserv lendleb üle vihmamärja munakivisillutise nagu tiivad laiali löönud hiiglaslik must lind.
“Jah, nii see on,” nendib Laps. “Terve elu tahavad inimesed ennast justkui millegi eest peita. Ümbritsevad end hirmkõrgete hoonete, undavate masinate, möirgava muusika, kõikvõimaliku sagimisega. Kogu see kunstlikult loodud barjäär aitab neil vist päris hästi unustada, kes nad sisimas on või mida endale tegelikult öelda tahavad.”
“Ent kas sa tead, mis võib vahel juhtuda siis, kui see barjäär ületada ja liiga usaldavaks muutuda?” pärib Võlur. “Näiteks nagu juhtus Lavendliga.”
“Tahan ikka.”
“Olgu, kuula siis.” Võlur heidab pilgu kaugusesse, kus maja kõrgete siluettide varjus võbeleb veel pisut kustuvat päeva ja alustab.
“Lavendel kasvas üksipäini tillukeses potis kõrgel rõdu äärel. Igal hommikul sirutas ta oma violetsed õied sooja päikese poole ja rõõmustas avara vaate üle. Talle paistsid kätte vanalinnamajade punased kivikatuseid, kitsukesed looklevad tänavad kaugel all ja isegi lapike sinist merd, mis suvepäikeses külluslikult sillerdas.
Iga päev möödus tänaval temast palju inimesi. Lavendlile meeldis neid jälgida. Kuna ta oli üpris tähelepandamatu taim oma tillukeste märkamatute õite ja tagasihoidliku rohelise lehepuhmaga, ei pannud teda õieti keegi tähele. Nõnda võis Lavendel rahumeeli kõike varjamatu huviga vaadata, ilma et keegi seda talle pahaks oleks pannud.
Nii kulges ta elu ainsagi tähelepanuväärse muutuseta hulk aega. Lavendel veetis pikki päevi sellega, et jälgis tänaval mööduvaid inimesi. Aeg-ajalt niisutas teda perenaise hoolitsev käsi, sasis tuul ja paitas päike.”
“Lavendli elu oli vist üksluine?” arvab Laps.
“Pisut jah, kuid sellegipoolest oli ta kõigega rahul, oskamata midagi muud tahta,” väidab Võlur.
“Nõnda see on, kui elad isoleerituses ja arvad, et see ongi kogu elu,” märgib Laps.
“Kuid see ei jäänud sugugi nõnda,” ütleb Võlur. “Ühel päeval kõndis rõdu juurest mööda pikk ja päevitunud rohelises pluusis poiss, kelle kaelas kõlkus fotoaparaat.
“Missugune ilus lill!” hüüatas poiss otsekohe. Tema uurivad silmad peatusid hindavalt tillukestel õitel, millest muist olid veel avanemata. Ta võttis fotoaparaadi ja klõpsis Lavendlist palju pilte.
Lavendel oli päris üllatunud taolise enneolematu tähelepanu üle. Seda enam, et kõrvalrõdul kasvas külluses värvikirevaid ja kauneid potiroose, mis tihtipeale möödujate pilke paelusid. Kuid poiss ei vaadanud kordagi rooside poole, ta silmad jälgisid ainiti Lavendlit. Miski temas näis uudistajat tõsiselt köitvat.
Järgmisel päeval tuli poiss tagasi. “Kui erakordsed õied!” kiitis ta imetlevalt. “Kahju, et sa nii kõrgel oled. Ma tahaks kangesti tunda, kuidas sa lõhnad.”
Lavendel oli meelitatud. Ta kiigutas häbelikult oma rohelisi lehti, noppis õitepuhmast ühe alles varahommikul avanenud värske õie ja lennutas alla, otse poisi peopesale.
Poiss silmitses tillukest õit nagu kalliskivi ja tõstis selle tänulikult näo juurde.
“Tänan sind!” hõikas ta imetlevalt.
Nõnda said Lavendel ja poiss sõpradeks. Poisil sai harjumuseks iga päev Lavendlit vaatamas käia ja Lavendel rõõmustas ootamatu seltskonna üle, sest nüüd võis ta majakatuste ja inimeste jälgimise asemel hoopis poisiga juttu ajada ega olnud enam nii üksi. Poiss oli huvitav ja tore ning näis palju teadvat maailmast, millest Lavendlil õrna aimugi ei olnud. Seetõttu kuulas ta alati uudishimu ja tänutundega.
“Ma tahaks sind niiväga lähemalt näha,” tunnistas poiss ühel päeval igatsevalt. “Tajuda kõiki su lõhnavaid õisi enda näo vastas. Pildistada neid väga lähedalt. Kõige ilusama pildi raamiksin ma kindlasti ära ja riputaksin enda voodi kohale.”
Lavendel jäi poisi soovi üle mõtlema. Ta pidi endale tunnistama, et ka temasse oli aegamööda sugenenud põletav uudishimu näha poissi lähemalt, vaadata ta ilusatesse sinistesse silmadesse ja ajada juttu ilma teineteist eemalt hõikamata.
“Tule, ma olen su sõber,” julgustas poiss.
“Kas sa püüad mu kinni?” kogeles Lavendel arglikult.
“Muidugi,” kinnitas poiss. “Ma hoian sind kindlalt ja kõvasti. Sa ei pea midagi kartma.”
Lavendel kõhkles veel viivu, kuid miski poisi siiras olemuses julgustas teda. Seega võttis ta hoogu ja kallutas end üle rõdu ääre. Pott maandus täpselt poisi käte vahele. Lavendel punastas. Oli see vast enneolematu õhulend!
Poiss surus näo lõhnavatesse õitesse ja hingas sisse nende mõrkjat eriskummalist aroomi.
“Sa oled veel ilusam, kui ma arvasin,” sosistas ta lummatult.
Nõnda seisid nad hulk aega, märkamata neist mööduvaid inimesi ega mööda libisevat aega.
Lõpuks asetas poiss lillepoti ettevaatlikult trepiastmele, sulnilt soojasse valguslaiku, mis peegeldus Lavendli rohekatel lehtedel ja tõi õite intensiivse violetsuse kirkalt esile. Seejärel võttis ta fotoaparaadi ja kummardus Lavendlit pildistama. Lavendel sirutas end välja, naeratas poisile ja püüdis välja näha nii kena, kui võimalik.
Küll ma olen õnnelik, et mul on seesugune sõber, mõtles ta tänulikult. Nüüd ma õitsen iga päev ainult sinu jaoks.
Lõpuks sai poiss pildid tehtud.
“Tänan sind, sa oled kõige imelisem,” kiitis ta. “Su lõhn on kõikjal mu ümber ja ma sain hulga suurepäraseid pilte.”
“Võta heaks,” naeratas Lavendel, täielikult võlutud poisi tikrirohelistest silmadest, mis olid täpselt tema särgi värvi.
Poiss riputas fotoaparaadi kaela tagasi, pistis käed taskutesse ja sammus mööda kitsukest tänavat tagasi kodu poole, poolel teel veel tagasi vaadates ja lehvitades.
Lavendel vaatas talle pikalt järele, viipas lehtedega vastu ja ohkas rahulolevalt. Küllap poiss tuleb homme jälle ja siis ma palun tal endale linna näidata, mõtles armunud lill. Istume mõnes kohvikus ja ma vaatan, kuidas ta jäätist sööb. Võib-olla läheme isegi mere äärde. Lavendlil oli trepil pisut vilu ja natuke hirmus seista, kuna võõras ümbrus oli harjumatu, kuid ta otsustas selle leplikult ära kannatada. Õhtu oli ilusaid kogemusi täis ja see täitis ta õnnetundega, mis aitas ka pika öö üle elada. Nõnda jõudis kätte hommik, hommikust sai pärastlõuna ja lõpuks saabus järgmine päev, aga poissi ei tulnud. Lavendel ootas ja ootas ning pikapeale hakkas tal üsna kõhe. Viimaks möödus terve nädal, ent sõpra polnud ikka veel kusagil.
Aeg-ajalt piidles Lavendel üles kõrge päikeselise rõdupiirde poole, mille taga ta varem oli kasvanud ja tema lillesüdamesse sugenes kurbus. Ta muld kuivas, õied vajusid longu ja lõpuks paiskas üks kriimulise näoga kass Lavendli hoolimatult ümber, nii lillepott rentslisse veeres. Lavendel silmitses heitunult end ümbritsevat mustust ja pimedust ning nuttis kurbusest.
Lõpuks peatus tema läheduses paar pruune kingi. Lavendel vaatas lootusrikkalt üles ja märkas siniseid tunkesid kandvat kojameest, kes teda uurivalt silmitses.
Kui mind korralikult kasta ja valguse kätte asetada, võin ma veel ellu jääda, mõtles Lavendel tillukese lootusekübemega. Määrdunud käsi sirutus lillepoti järele ja korjas selle maast üles.
“Häh, inimesed,” kõlas mehe suust pahur hääl. “Loobivad alailma igasugu sodi tänavale.”
Määrdunud käsi avas prügikonteineri kaane ning heitis närtsiva lille selle räpasesse sisemusse.


Pilt: maakodu.delfi.ee