Kui suvest saab sügis

Seda suve on järjest vähem. Neid värvilisi, lõputuid päevi, pikki kuumi õhtuid, soolast sooja merevett, mannakreemivärvi millimallikaid lainetes loksumas. Liblikaparvi lavendlipuhma kohal ja roosasid õisi poetavaid floksipõõsaid. Neid otsatuid sõite läbi jahedate männisalude, üksikuid mustikaid madalatel vartel, valge liiva lahket krudinat ning kumeraid merekive taldade all. Laisalt lähedale roomavaid sametsiniseid äikesepilvi ja suurt, kogu metsa enda rüppe haaravat tuult. Neid värve tormieelse vee kohal. Kollast, türkiissinist, kulla virvendust. Kaldale pahisevat valget vahtu. Su jalajälgi minu omade kõrval, su madalat rahustavat häält ja su suveplätusid mu esikus, tubli veerandi võrra suuremaid, kui mu enda omad. Ei ole enam tumeroheliste lehtede varjus kõrgetel puudel hapukasmagusaid kirsse, mida sai iga päev pihutäite kaupa söödud ja mis suve edenedes muutusid helepunasest mustjaiks.

Õhtud on lühemad ja jahedamad. Alles on ikka veel see rand, need metsad ja tuttavad purpursed päikeseloojangud, mis oli nii harjumuspärane osa õhtust, aga miski pole enam päris see. Meri jahtub aegamööda, mets hakkab lõhnama sambla ja seente järele, puulehtedesse sugeneb kollast. Tekib tahtmine süüdata kaminasse tuli, rohkem lugeda, pugeda pehme pleedi sisse peitu. Teha veel mõni hilisõhtune rattasõit või ujumaskäik, mis on üha enam karge kogemus. Loojanguski on palju rohkem sügist kui varem, pilved tumedamad ja madalamal. Seda suve, seda suve pole varsti enam.




Pilt: Kassari, Hiiumaa