Äikese aeg

Looduse jõud on ilus. Äike on ilus. Puhastab õhu, teeb selle selgeks ja kargeks. Varem pole ma sellest niimoodi aru saanud. Ikka pigem pisut peljanud. Omamoodi ettearvamatu on ta alati. Kes teab, kuhu sisse lüüa võib. Ilmamuutus toob esile värve, mida tavaliselt ei ole. Sügavaid, jõulisi toone. Jõudu ja tugevust, ükskõik siis, mis kujul, olen ma alati imetlenud ning hinnanud. Eriti ilus on äike mere ääres. Maa ja taeva värvid muutuvad eriliselt intensiivseteks, lausa maalilisteks. Tavaliselt ei satu parematel hetkedel fotoaparaati kunagi kaasa. Lähed ujuma ja tuled tagasi enneolematu tormielamusega. Mõni vaatepilt salvestub pikaks ajaks mällu. Ka niiviisi saab nähtu kaasa võtta. 

Toimetaja sõnul mu kolmas novellikogu "Ella Ulrikese kadunud maailm" ilma kahtluseta ikkagi ilmub, toimetamine on jäänud avaldajapoolse ajanappuse tõttu toppama. Kirjastaja sõnutsi ei taha ta raamatut ülejala teha, mis muidugi on õige, sest kvaliteet on igal juhul oluline ja raamatusse raiutu jääb. Sant tunne pärast neid keeleapsakaid silmata. Nii selle raamatu avaldamisega on. Suvest on saanud sügis ja ootajale on aeg pikk. Vahel isegi iseäranis. Siiski loodan, et peatselt on ka selles vallas teile rohkem midagi rääkida. Tore on jälle kogeda seda piiritut rõõmu, mida iga uue teose ilmumine tekitab.

Oma pisipuhkuse täidan isesuguste tegevustega. Korjasin karbi hiliseid vaarikaid. Käin massaažis. Teen valmis mõne pärlitest käekee, mille pudemed on kauaks oma aega ootama jäänud. Võib-olla kirjutan isegi valmis oktoobriloo, kui jõuan. Tahaksin jõuda, hiljem on lihtsam. Ehk satun korraks metsa mustikale, kuigi marju ei pidavat enam eriti olema. Ujun iga päev. Vesi muutub tasapisi üha jahedamaks ja päikest on vähe. Enamasti ei lase ennast sellest häirida. Kuigi päikest püüaks veel küll. Revideerin oma garderoobi, lootuses leida sinna midagi uut. Iga sügis toob midagi uut. Mida veel, ei tea.


Pilt: deskgram.org