Katkend peagi ilmuvast ajakirja septembriloost "Pärast pidu"

Selles sügiskuul ilmuvas loos on koos nii lõbutsemise sära kui mingi iseäralik nostalgiline nukrus, mida mul õnnestus usutavasti päris hästi tabada. 

Võimalik, et see ongi minu pärisosa, kirjutada sellest, mis on siis, kui kõik on möödas, kuna need emotsioonid kipuvad enamasti kõige jõulisemalt ja kindlapiirilisemalt välja joonistuma ning neist kirjutada on lihtne. Ma olen harjunud toime tulema kõige sellega, mis on möödas, mööda saanud, otsa lõppenud ja ega üks pidugi siinkohal mingi erand ole. 

Eeltutvustuseks väike katkend. 

Olen selle pärnade ja sirelite varju mattunud punakaspruuni maja juurest tuulte, vihmade, lume ja sügispimeduse aegadel korduvalt mööda sõitnud, olles nii harjunud hoone ajale jalgu jäänud nukrusega, mööda õue laialipillutatud kiikede ja söötis liivakastidega, kuhu ei satu naljalt mängima ükski laps. 
Sel õhtul on kõik sootuks teisiti. Kooruva värvikihi ja plekk-katusega teeäärne ehitis on elule ärganud. Kõigis akendes säravad tuled, välisuks on selja peale lahti, päevakohases rõivastuses teenindajad askeldavad vilkalt, õhku täidab üleüldine elav sumin. Muusika sütitab kohalviibijais aegamööda millegi ammuuinunu. Meloodiagi on tuttav, kõrvu puudutav samet, mis äratab vanu mälestusi, ärgitab entusiasmile. Pakutakse head-paremat. Ma ei taha midagi. Tahan lihtsalt olla. Koguda emotsioone. Need on mulle kõige hinnalisemad. 

Pärast pidu on kõik alati kuidagi teistmoodi. Liiga vaikne. Juba tuledemöllus ja mürtsuva muusika keskel taipan, et kardan pisut ette seda kõrvulukustavat vaikust ja tühjust, mis peagi siin saarel nii iseenesestmõistetavalt taas oma harjumuspärase koha hõivab. Siis, kui väsinud pidulised oma uhketesse autodesse varisevad ja minema sõidavad. Pelgan ette, mida ma mõtlen ja tunnen siis, kui vaatan uuesti seda päikesekuumusest krõbisevaks kõrbenud tallatud muru, tühje kohvikulaudu, mis peagi, samamoodi, nagu kõik meeleolu loomiseks üles sätitud dekoratsioonidki, minema veetakse nagu miski, mis igapäevaellu ei kuulu. Võib-olla ongi see minu pärisosa, kirjutada sellest, mis on siis, kui kõik on möödas.

Minu uus lühilugu "Pärast pidu" ilmub juba õige varsti ajakirja "Saatus&Saladused" septembrinumbris.
Pilt võetud internetist ega ole antud looga mingil moel seotud. Lihtsalt üks reisi sihtkohana paeluv paik keset mittemistkit.