esmaspäev, 28. detsember 2015

Talvepuhkus...



Õnnistet ja kaua oodatud talvepuhkus... Lehtma rand, Hiiumaa. Jõudsin veepiirile hetk enne päikese loojumist, mil taevas oli ühtlaselt heleroosa, sekka õrnalt looritavat läbipaistvat sinist. Õhk värske ja karge, tuuletu. Valge, ainsagi jäljereata liiv ning karges vaikuses tardunult seisvad kõrkjad. Rannamännid, need igipõlised kaaslased...

Olgu nende arvukate suurlinna poolt pakutavate hüvede ja vaheldusega kuidas on, aga tõeliselt puhkab end välja ikkagi kodusaarel. Aastalõppu mahub nii mitmeidki erinevaid elamusi, muljeid ja korda saadetut, mille üle mõlgutada. Peamine hetkel vist... rahulolu. Rahulolu lähimöödanikust, mil sai antud endast nii loomingulises plaanis kui ka tööalaselt parim võimalik. On olnud taas üks tegus aasta, kuhu mahtunud väga palju uut ja erinevat, samuti kindlakäelist sissetöötatud rajal püsimist. Jätkusuutlikkust. Mistõttu ongi nüüd ülimalt paslik aeg maha võtta ja kesk loodust iseendaga silmitsi seista. Sisemises rahus hillitseda ja taaskogeda seda sisemise tarkuse alget, mis suunab sinnapoole, mis siin maailmas tõeliselt oluline ja energiakulu väärt ning mis teisejärguline ja tähelepanu mittevääriv. Kuivõrd tähtsusetu on tegelikkuses näiteks seegi, mida keegi meist heaks võtab arvata, kui oleme seesmiselt balansis ja teame, kes oleme ning mida selleltsinatselt elult tahame? Ja veel enam - kuidas seda ka saavutada. Üllatuslikult osutub see vahel eeldatust kordades lihtsamaks.


Mida kaugemale me iseendast ja enese tegelikest soovidest läheme, seda haigemad ja energiavaesemad oleme. Ning ka vastupidi. Seetõttu on õige ja hää olla just sääl, kus olemus saab alla juured, mis kindlalt paigal hoiavad. Kuidas muidu tormides püsima jääda, eks ole.  
Hääd aastalõppu! 

















Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar