Ilmunud on ajakirja detsembrilugu

Ilmunud on ka ajakirja "Saatus&Saladused" detsembrinumber, mis räägib tavapärase suhteloo asemel sedapuhku hoopis minu lapsepõlve jõuludest, neist õdusatest kodustest maalähendastest hetkedest, mis ammuilma minevikupõrmu varisenud, kuid mõtetes endiselt olulised. Sekka ka pisut kaasaja traditsioone. Võib-olla ei peakski ma minevikku nõnda tähtsustama, sest justkui pole veel selles eas, et ainus ajutreening on olnu mäletamine, kuid aasta aastalt muutub möödanik, eriti lapsepõlvehetked, järjest olulisemaks. Samuti selle kaudne kajastamine loomingus. Lisaks ajakirjaartiklile ka mõned teemakohased pildid minu erakogust, mida otsustasin avalikkusega jagada.

Pime aeg teeb hetkel kuidagi liiga. Olen alati hämaraega armastanud, selles pikki retki kulgenud ja enda mõtted vabalt rändama lasknud, kuid hetkel on suure emotsionaalse kohustustekoorma all on sügiskaamos praegu eriti tuntav ja maad ligi suruv. Võib-olla ongi praegu olulisim puhata ja tegeleda sellega, mil kohustuse maiku man ei ole. Looduski puhkab, miks peaks siis inimene, see pimeloom, arutuna tormama? Tegelikult on suur enamik kohustustest täidetud ja jääb vaid üle oodata jõulunäidendi ning lasteraamatu ilmumist, mille ootus on pigem meeldivat laadi. 

Jõuluajal satun ilmselt spaasse ja Tallinnasse jõululaadale. Et oleks seekord midagi traditsioonilisusest erinevat. Võib-olla leian säält virvatulede vahelt kinkimiseks toredat käsitööd ja vee puudutus on mulle alati olnud meelepärane. Üks aasta on jälle läbi saamas, arvatust kiiremini. Kas elasime selle selliseks, nagu aasta hakul soovinud või keerasime oma tegemistega ikkagi kõvasti üle vindi? See on mõttekoht meist igaühele. Usun, et tegelikult võin rahul olla, isegi rõõmus. Kurtma ei ole harjunud, aga puhata võiksin tõepoolest rohkem. Värske jõululugu ootab teid ajakirja "Saatus&Saladused" detsembrinumbri kaante vahel. 

Lumeootust! 




Pilt pärit veebist.