Katkendeid mu värskest novellikogumikust "Õnn algab homme"

Novell "Haldjatants"
Kogumikust "Õnn algab homme" lk.10

Ta oli hea ja lahke. Sõbralik ning humoorikas. Hoolimata küpsusest vaatas ta maailma ikka veel pisut üllatunud lapse silmadega, justkui ootaks igalt päevalt mingit erilist kingitust, mille eest tänulik olla. See kõik takistas mind ta vastu hoolimatu ja jäme olemast, hoidis mu nagu eksinud metslooma oheliku otsas, kus ma ühtaegu olla ihkasin ja põgeneda soovisin.

Ta armastas mind puudutada, emmata. Mulle lilli kinkida. Ma ei osanud neid kuhugi panna. Veidrad lopsakad taimed, mille nimegi ma ei teadnud, ummistasid mu aknalaudu ja täitsid mu tolmused ilmetud toad raske magusa lõhna ning erksate värvidega. Vahel jätsin lilled lihtsalt esikukapile surema ja avastasin nad sealt nädalapäevad hiljem, et närbunud õielehti kingadest kokku pühkida.

Talle meeldis mu parfüüm. Iga kord, kui ta minu juurde tuli, vaatas ta mu sinakat klaaspudelit, ainsat, mis mul oli, vastu valgust, nagu oleks tegu mingi haruldase vääriskiviga. Ta armastas mu lõhna enda randmele või salvrätile piserdada, pabrernutsaku käekotti pista ja koju kaasa viia. Mul polnud aimugi, mida ta seal sellega tegi. Võib-olla unustas niisamuti nagu mina tema lilled.

Novell "Hetked unenäolinnuna”
Kogumikust "Õnn algab homme" lk.19-20

„Näed, see on just nagu sinu unenägu,“ osutab Inga paar päeva hiljem ühe vaskses raamis maali suunas.

Kõnnime ringi mingis kõledas muuseumis ja vaatame näitust, mille nime ma juba unustada olen jõudnud. Mul on külm ja pea valutab pisut. See on nii Inga moodi – talutada mind kuhugi, kus ma end võõrkehana tunnen ja loota, et mulle meeldib seal. Üksik päikeselaik libiseb üle Inga põse ja peatub ta pärlikarva pitskindal.

„Mis?“ pööran end segaduses ringi.

„Sinu unenägu,“ kordab Inga, hääl rahulik, jahe, peaaegu emotsioonitu.

Vahin taiest, mille sügavsinised värvitoonid näivad raamidest otsekui välja valguvat ja ruumi nurkadesse laiali voolavat, ise üllatunud, et me nädalatagune, peamiselt ühepoolne vestlus Ingal üldse meeles paistab olevat. Puurin pilguga lõuendit, millest poolt katavad maali sisse taotud naelad, suutmata sealt parimagi tahtmise korral leida midagi enda unenäole sarnanevat. Pildi jõulised tumedad toonid mõjuvad pigem pelutavate kui millegagi seostuvatena.

„Sa ihaled kõrgusi, aga kardad kukkuda. Kahtled endas alailma. Teed end meelega väiksemaks, kui tegelikult oled. Püüad olla nähtamatu, et inimesed ei pööraks sulle tähelepanu ega mõistaks, kui andekas sa tegelikult oled. Milline tarbetu, piinarikas peitusemäng. Kes näeb, näeb nagunii.“ Pehme käsi langeb mu õlale. „Sa võid ta endale saada.“

„Mille? Maali?“ Mu hämmeldus süveneb. „Minu teada pole muuseumieksponaadid müügiks.“

Inga toob kuuldavale madala naeru, milles pole kübetki rõõmu. „Ma ei räägigi maalist.“

Novell "Saialilletüdruk”
Kogumikust "Õnn algab homme" lk. 27-28

Esimest korda nägin teda poes. Ta töötas kassas ning mingil veidral moel meenutas pisut hiirt. Tüdruku ebamäärast värvi juuksed olid lohakasse patsi köidetud ja kakaopruun T-särk matsaka keha ümber natuke liiga maitsetult pingul. Ta ei paistnud midagi teadvat jumestamisest ega maniküürist, kuid näis ehteid armastavat. Värvilised klaas- ja plastmasshelmed olid kirevate madudena ta töntsakate randmete ümber põimunud ja kõlisesid iga liigutuse peale. Ta oli heas mõttes tavaline, säärane inimtüüp, kes ealeski meelde ei jää, ja see rahustas mind. Tüdruk hakkas mulle otsekohe meeldima.

„Seitse viiskümmend,“ viskas ta mulle närvilise pilgu, ise mõtetes mujal.

Poetasin raha kuulekalt letile.

„Kas teil jooksukingadele sisetaldu ka leidub?“ küsisin millegipärast. Mulle ei meenunud, et oleksin varem jooksukingade sisetaldade vastu mingit märkimisväärset huvi ilmutanud, aga korraga tundus mulle sellekohane info väga oluline.

Pilvehallid silmad peatusid minul. „Ei tea, minge vaadake müügisaalist ise,“ ühmas ta vähimagi vastutulelikkuseta.

„Aga kõrvaklappe? Ma ei mõtle neid, millega muusikat kuulatakse, vaid selliseid karvaseid asjandusi, teate küll, mis müra summutavad.“

„Pole aimugi.“ Tüdruk haigutas laialt ega teinud katsetki seda varjata.

Ilmselgelt oli ta kõige viletsam teenindaja, keda annab ette kujutada, kuid sellest hoolimata olin ma vaimustuses.

„Võin ma su õhtul koju saata?“ jätkasin. Kuulsin selja tagant mitut kannatamatut köhatust ja taipasin, et minu järel lookleb mitmemeetrine järjekord pahuraid inimesi, kes kõik ootasid kannatamatult, millal ma oma möla lõpetan, et nad saaks koju õlle ja jalgpalli seltsi jõuda. Mõistagi ei ajendanud see mind kiirustama. Mind valdas kartus, et kui ma tüdrukult nõusolekut ei saa, ei näe ma teda enam kunagi.

„Milleks?“ uuris kassapidaja. Ta silmad tõmbusid pilukile ja ilme muutus kahtlustavaks. Veerisin tema rinnasildilt nime „Miia.“

„Noh, ee…“ hakkasin millegipärast kogelema. „Võib-olla on sul koti kandmisel abi vaja või midagi niisugust.“

Selja taga turtsuti taas. Kui mul olnuks valikuvõimalus, oleksin kahtlemata soovinud, et mu hädisel kurameerimiskatsel poleks pealtnägijaid, kuid ma ei saanud midagi parata. Ma ootasin ja viisteist inimest minu selja taga ootas samuti.

Mõtlemine näis Miiale raskusi valmistavat.

„Ütle siis juba „jah“, põrgu päralt,“ porises jäme mehehääl järjekorra lõpust. Rääkijaks oli priske punasenäoline sell, kellele paistis mu erakordne saamatus nalja valmistavat. Kusagil tõmbas keegi endale kolinal midagi kaela, kostis riidleva naise häält ja lapse nuttu. Olukord oli kõike muud kui romantiline.

„Ma lõpetan pool kümme,“ ütles Miia lõpuks, kuigi tundus, et ainult selleks, et ma ta rahule jätaks.

Noppisin letilt vahetusraha pihku, viskasin oma kauba kilekotti ja lahkusin juubeldades. 

 Novell "Nagu lepatriinud vees"
Kogumikust "Õnn algab homme" lk.81-82

Telefon heliseb edasi. Kuus, seitse, kaheksa korda. Vaatan ikka veel oma käekoti poole, mis lebab suure kivi kõrval maas ja näen vaimusilmas, kuidas Tormis oma peent valget mobiili teatraalselt oma pikkade sõrmede vahel hoiab ja ootab. Uurib kulmu kortsutades taas midagi ühtviisi süvenenult kui ka eemalolevalt. Või seisab enda väikeses kunstnikukorteris akna all ja sõrmitseb puidust ribikardinat, nagu tal kombeks.

Helin jätkub. Kaksteist, kolmteist, neliteist korda, loendan millegipärast automaatselt.
Rea silmitseb mind uurival pilgul ja sumab ühe koha peal rahutuna ringi. „Mida sa ootad? Seda sa ju tahtsidki!“
Vaatan oma sõbranna tedretäpilisse sooja, lahkesse ja mõistvasse näkku ega suuda paigast liikuda.

„Mine! Ta ju ootab, põrgu päralt!” ärgitab mind Rea. „Võib-olla ma tõesti eksisin ja kõik teie vahel saab olema imetore. Saate palju erakordsete silmadega lapsi ja toote nad suveks minu juurde maale. Siin on neil ju pööraselt palju ruumi ringi lipata. Muinasjutte juhtub.“
Kuid korraga, Rea rutakat sisendavat häält kuulates nihkub miski minus oma kohale tagasi. Nähtamatu mäeraskune koorem libiseb mu õlgadelt maha, prantsatab vette ja kaob tumedasse keerisesse silmist, justkui poleks seda kunagi olnudki.

Hingan sügavalt välja, pööran end ringi ja ütlen ühtäkki sootuks teisel toonil: „Tead, mis, Rea?“
„Ei tea.“
„Teeme õige selle vana kaseni võidu.“

„Tõesti?“

„Jah. Ma olen alati tahtnud kellegagi võidu ujuda.“
Rea vaatab arupidavalt kaske ja seejärel mind. Ja aegamisi, väga aegamisi valgub ta näole taas mõistev sõbranaeratus. „Kindel?“
„Täiesti.“
Telefon heliseb ja heliseb – nõudlikult, rahutult, ootavalt ja vaikib viimaks. Tajun selles kõrvulukustavas vaikimises helistaja-poolset sügavat hämmeldust, mis viivuks kogu mu hingamisruumi täidab. Aga korraga pole see enam oluline. Kallas rannalinade, rohelise käekoti ja üllatunult vaikinud telefoniga kaugeneb üha, justkui miski vähetähtis ning ebaoluline.

Rea patsist lahti pääsenud valged juuksed lainetavad vee sillerdaval pinnal. Vaatan neid ja mu pea käib kergendusest ringi, kui ma mõistan, et olen end lõpuks üheainsa hingetõmbega kogu valutegevast nõidusest vabaks rebida suutnud.

Me sumame läbi mustja järvevee vastaskalda poole. Sinna, kus kollaste vesikuppude vahel kasvab vana valgetüveline kask, latv pilvedes ja juured sügaval niiskes maapinnas. Vesi pritsib kahte lehte ja ma olen paari tõmbe jagu Reast ees. 

Kõik katkendid pärinevad novellikogumikust 

"Õnn algab homme".

Autoriõigus: Kiiri Saar ja Läänetasandiku OÜ.

Raamat on kõvakaaneline ja mahult 204 lk.

Saadaval nii Rahva Raamatu kui Apollo müügiketis.

Novellikogumiku teine osa ilmub uuel aastal. Ehk siis valik aastate vältel kirjutatud lühijuttude paremikust,
mis jäi oma järge ootama uue kogumiku kaante vahel.