Täispikk intervjuu Maalehele Tallinna Ülikooli astumise puhul

Küsimusi ja vastuseid intervjuust Maalehele Tallinna Ülikooli astumise puhul. Leht ilmus 13. augustil, 2015. aastal. Käesolev tekst on täispikk artikli mustand, millest sai lõpuks kaks eraldiseisvat persoonilugu minust - üks ilmus Maalehes ja teine Saladuste veebiväljaandes. Küsimusi esitas ja artiklid koostas Anne-Mari Alver. 

Mida oled varem õppinud ja millega igapäevaselt tegeled?

Tartu Õpetajate Seminaris omandasin algklassiõpetaja eriala. Hiljem otsustasin natuke suunda muuta ning suurest lugemishuvist ja armastusest ilukirjanduse vastu õppisin Tallinna Ülikoolis juurde raamatukoguhoidja kutse. Pärast lisandus kõiksugu koolitusi, millest kõige paeluvam oli minu jaoks kahtlemata psühholoogia. Mu sahtel on täis kõikvõimalike erinevate koolituste tunnistusi alates andmebaaside haldamisest ja erinevate keelte õppest, lõpetades lilleseade ja pilditöötlusega. Iga uus koolitus on meeltele nagu sõõm värsket õhku, avardades maailmapilti ja andes lisaks teadmistele ka kuhjaga head energiat.

Olen mõnda aega töötanud algklassiõpetajana, juhendanud kunstiringi ja teiste loominguliste huviringide tegevust, samuti andnud koorilaulu tunde ning klaveri eratunde. Tallinnasse elama asudes sai minust paljudeks aastateks lasteaiaõpetaja. Huvist käsitöö vastu ja soovist end sootuks muus vallas korraks proovile panna, tegutsesin mõned aastad masstootmises õmblejana. Seegi oli omanäoline ja rikastav, kuigi omamoodi karm kogemus. Kuigi töötasin end sel ametil kiiresti üles, tagasi seda rutiinsevõitu aega ei tahaks. Nüüd olen ringiga jälle lasteaiaõpetaja ameti juures ja usun, et sellele erialale jään ka ankrusse. Võiks tuua võrdluseks, nagu oleksin korraks kodust ära läinud ja mujal ilmas ringi vaadanud, seda kõigest veendumuse pärast, et kodus ehk siis lasteaiaõpetaja ametis on siiski kõige etem.

Kuidas said kirjanikuks?

Kirjanikukingadesse astumine juhtus minu puhul kuidagi iseenesest, nagu ikka juhtuvad asjad, mis on mõeldud juhtuma. Algul polnud mul mõtetki kirjapandut muu maailmaga jagada, kirjutasin enda lõbuks ja proovilepanekuks. Kuid käsikirju hakkas üksteise järel üha sündima ja äratundmine ning rõõm tehtavast nii suur, et lõpuks tundus kirjastuse uksele koputamine mõistlik samm. See juhtus aastal 2010. Esimene teos ilmus juba aasta hiljem. Kuna mu debüütromaani „Lepatriinupüüdja“ saatis võrdlemisi suur menu, näis samal lainel kulgemine asjade loogiline käik.

Oma osa kirjanikuks kujunemisel oli kindlasti ka elumuutusel. See oli aeg, mil kolisin oma hiiu juurtega abikaasa ja väikese tütrega Tallinna kärast eemale, Hiiumaale. Saarerahu ja rohelus aitasid loomingu sünnile suurepäraselt kaasa. Teatava eripärana saan kirjutada ainult neis tingimustes, mis võimaldavad vaimset rahu ja keskendumist. Tundsin end hiidlaste keskel hästi ja nad võtsid mu kiiresti omaks. Seega võib öelda, et just tänu Hiiumaale lõi mu loomingulisus õitsele.
Kirjanikuna on mul olnud õnne – kõigist pakutud käsikirjadest on saanud raamatud, mis on leidnud koha raamaturiiulitel, -lettidel ja loodetavasti ka paljude lugejate südameis. Sel aastal ilmub minult juba kümnes ilukirjandusteos. Eriliselt viljakatel aastatel, nagu seegi aasta saab olema, olen välja andnud isegi kolm raamatut. Siinkohal pean siiski kvantiteedist olulisemaks teoste head keelelist taset ja stiili, mille täiustamisega järjepanu tegelen. Kirjutan meelsasti kõigile vanusegruppidele, sest igas eas inimesed on minu jaoks huvitavad, paeluvad ja inspireerivad. Mul on neile kõigile midagi öelda ja igaühelt midagi õppida. Mõtteis kirjutan alati midagi, töötan poolelioleva käsikirja kallal isegi puhul, kui ma ei istu momendil arvuti taga, vaid tegelen sootuks muude asjadega. Mõte töötab alateadlikult ikkagi ja arendab mõnda romaanisündmust või tegevuskäiku edasi.

Sinu sammud kirjandusmaastikul?

Humoorikas fantaasiaromaan „Lepatriinupüüdja,“ Kuma, 2011

Põnevusromaan noortele „Martin Greeni juhtum,“ Tänapäev 2011, noorteromaanivõistluse auhinnatud teos

Lühiromaan täiskasvanutele „Tupiktänavas,“ ajaleht Hiiu Leht 2011-2012, järjejutuna

Kaasautor Põlvamaad tutvustavale raamatule „Rohelisem elu – väärtused ja edulood,“ Marika Saks ja Põlva Maavalitsus, 2011

Müstikasugemetega noorteromaan „Ruubeni liblikad: Kirsipiia,“ Varrak, 2012

Fantaasiaküllane lasteraamat „Keteriin Salaaias“ 1. osa,  Argo, 2012

„Keteriin Salaaias“ 2. osa, Argo, 2013

„Ruubeni liblikad: Jordan,“ Varrak, 2013

Üks finaliste Eesti Luuleliidu luulekonkursil „Luulekevad 2013“ ja almanahhis avaldatud luuletus „Kevad Tartus“.

Üks finaliste Eesti Luuleliidu luulekonkursil „Kuldne Kaseleht 2013“ ja almanahhis avaldatud luuletus „Põuapilvede aeg“.

Seikluslik romaan noortele ja täiskasvanutele „Punamütsike kakssada aastat hiljem,“ Argo, 2013

Luulekogu „Võilillelein,“ Kentaur, 2014

Jõulunäidend Kärdla lasteaiale „Nõiutud metsa saladus,“ Esietendus 16.detsembril, 2014

Suvenäidend Leevi näitetrupile „Pungad“ „Jõetüdruku needus,“ Esietendus 1. augustil, 2015

Lühiromaan täiskasvanutele „Maja Mineviku tänaval,“ Kentaur, 5. aug. 2015

Igakuine kaastöö ajakirjale „Saatus&Saladused“ ja vahel ajalehele „Hiiu Leht“

Lisaks hoian hinges ja annan lugejaile lisainformatsiooni oma loomingu kohta kahes kirjandusblogis:  kiirisaar.blogspot.com ja kiirisaar.wordpress.com

Ilmumas:  

                  Novellikogumik „Õnn algab homme,“ Kentaur, hilissügis, 2015

                  Lasteraamat „Sirelini kümme katsumust,“ Argo, dets. 2015

                  Jõulunäidend Kärdla lasteaiale dets. 2015.

Kuidas iseloomustad oma lugude tegelasi?

Tihtipeale valdab neid peataolek, esineb teatavaid siseheitlusi, mingis mõttes on mu tegelased iseendaga seesmiselt konfliktis. Läbi konfliktolukorra on lihtne kirjutada. Kui kõik oleks ilus ja tore, ei vaevuks keegi seda lugema. Konflikt ja eri arusaamade põrkumine annab nii olustikule kui dialoogile värvi ja hoiab vajalikku pinget ning lugeja-poolset huvi üleval. Läbi kõikvõimalike katsumuste püüavad mu tegelased jõuda eelkõige iseendani, et lahti harutada, selgeks mõelda suhete segapuntrad ning mõista paremini nii maailma kui iseenda eksisteerimise sügavamat tähendust. See läbiv joon kajastub nii lasteraamatuis kui lugudes täiskasvanuile. Kuna mulle on alati meeldinud juurelda inimloomuse eri tahkude üle, teevad seda ka mu romaanide ja novellide tegelased. Eelistan oma teostesse põimida ootamatuid sündmuskäike ja ettearvamatuid lõpplahendusi, hoida pinget viimase vindini üleval.
Edaspidi on plaan kirjutada üks sügavam ja tõsisem romaan täiskasvanutele. Usun, et õpingud ja elu Tallinnas annavad selleks vajalikku ainest ja kohtumist paeluvate karakteritega, mida ilmselt veel sündimata teoste jaoks alateadlikult otsima lähen. Kindlasti on tore kirjutada veel midagi ka lastele. Võib-olla võtta osa veel ka mõnest romaanivõistlusest. Inimsuhted oma kirevuses ja nende peegeldamine on minu valdkond.

Kuidas sa kõike jõuad?

Ega siin mingit imevalemit ole. Küllap teavad seda kõik kiire elutempoga inimesed, et ainumõeldav lahendus on aja planeerimine. Esmatähtis tuleb teha ära kõigepealt ja tegevused, millega veel piskugi aega, lükata külma närviga tagaplaanile. Eks seegi ole oskus, mis on ajapikku tulnud. Annan endale aru, et kõike korraga jõuda ei olegi reaalne, kuigi mõnikord kipun ikkagi üritama ja läbipõlemist katsetama. Õnneks on ka homme alati päev ja see on kergendust pakkuv teadmine. Armastus tehtava suhtes annab palju positiivset lisaenergiat. Vahel jääb ajanappusel küll lillepeenar rohimata või mõni saade vaatamata, aga see pole määrava tähtsusega kaotus. Tegelen teisejärgulisega siis, kui jõuan. Eelistan kõige teha pühendumusega, mitte ülepeakaela. Siis on ka tulemus võimalik parim.

Ostsin hiljuti käsitöölaadalt humoorika kassikujulise külmkapimagneti kirjaga: „Töö ei tapa, aga milleks riskida,“ meenutamaks iseendale, et aeg-ajalt tuleb siiski hoogu maha võtta ja puhata juba kasvõi selleks, et järgmisel päeval rohkem jõuda. See väike meeldetuletus on päris veenev ja lõbustav, töötab minu peal hästi.

Muidugi on ka suur abi mu perest, kes saab väga hästi ka ise nõud pestud ja muru niidetud. Ilma nende toeta polekski paljud asjad võimalikud. Nad toetavad mind kõiges.

Kas oled loomult õppija-tüüpi?

Olen elukestva-õppe usku. Keeruline on rahulolumulli hulpima jääda, kuna alateadvuses kripeldab alatasa mingi uudishimu ja avastamisvajadus, et mis edasi? Käesolev hetkesituatsioon ei saa ju olla päriselt kõik. Midagi peab olema veel... Kindlasti peab. Tegelikult on kogu meid ümbritsev elu rohkesti täis õppimisvõimalusi, kui vaid olla vastuvõtlik ja omada avatud meelt. Õppida saab nii iseenda kui teiste kogemustest, teadmisi ja inspiratsiooni ammutada loetud raamatutest, nähtud filmidest, käidud kultuuriüritustelt, kasvõi mõnest huvitavast jutuajamisest.

Kuidas sündis mõte minna uuesti õppima? Mille järgi valisid eriala ja kooli?

Ega ma tagantjärele teagi, mismoodi see täpselt juhtus. Mõtlesin, et mis seal´s ikka. On suvi ja puhkus, aega piisavalt. Lähen lihtsalt kohale. Nagunii tahtsin vahelduseks paar päeva pealinnas olla. Muidugi olin alateadvuses ülikooli-mineku mõtet veeretanud juba ligemale aasta aega. Kui sisseastumiskatsete aeg kätte jõudis, tundsin, et lihtsalt pean kohale minema. Kasvõi iseendale kinnituseks, et sellest kõigest ei tule midagi välja. Kui ma poleks üritanud, oleksin olnud endas pettunud. Allaandmine pole minu loomuses.

Mul on tore ja toetav pere, hea töökoht, kena kodu, armas lemmikloom, rahuldust ja rõõmu pakkuv eneseteostus läbi kirjanikuks olemise. Kuid ikka tahtsin veel midagi. Võib-olla lihtsalt veel olla noor olla läbi õppimise ja uue elukogemuse. Tahtsin taas käia koolis ja olla üliõpilane. Võib-olla oligi selleks jälle aeg.

Teema sobis, kirjutada oli lihtne, nagu see alati on olnud, kuigi käsi igatses muhkliku ja sõrmede vahele sobimatu pastapliiatsi asemel arvuti siledat, jahedat klaviatuuri ning kõrvad süvenemist soodustavat taustamuusikat, mitte hiirvaikset auditooriumi, kus iseenda hingaminegi näis võõras. Võimalust alushariduse pedagoogika erialale sisse saada ei pidanud ma kuigi suureks. Kaalusin päris tõsiselt ka psühholoogiaõpinguid, kuna inimesed ja nende elu keerdkäigud, mõistmine ja ära kuulamine on mind alati paelunud. Olen loomult suure empaatiavõimega ja mulle meeldib kõik sisekaemuslik. Siiski otsustasin pedagoogika kasuks, kuna see on tuttav ja kodune tee, mida mööda olen kõndinud juba hulk aega. Pealegi poleks psühholoogiaharidusega siin saarel suurt midagi peale hakata. Väikeses ühiskonnas kurdetakse pigem üksteisele kui diplomeeritud nõustajale.

Tallinna Ülikool näis igati loogiline ja hea valik, mis annab hea hariduse. Meelsasti kujutaksin ette end töötamas ka mõnes kirjastuses, kuna olen nagunii kirjandusmaailma ja raamatute kirjastamisega seotud. Vahepeal kandideerisin niisama hasardist ja soovist kandideerimisoskust värskena hoida igasugu imelikele erialadele nagu näiteks muuseumivarahaldur ja tööhõive konsultant. Ega sedagi tea, mida elu veel toob. Huvipakkuvat ja paeluvat on minusuguse laia huvideringiga inimesele maailmas palju. Kaugemas perspektiivis hakkan kindlasti jälle aktiivsemalt maalima ja võtan loodusfotograafiaharrastuse tõsisemalt ette. Kirjutamine jääb siiski peamiseks prioriteediks, kuna kirjutamise maailm on minu maailm.

Miks eelistad just tsükliõpet?
Tsükliõpe ehk kaugõpe, nagu varem öeldi, on suurepärane võimalus üheaegselt nii töötada kui ka koolis käia. Tööl käivale inimesele igati sobilik variant, kuna kohal tuleb käia ainult viis korda aastas ja paljud asjad saab ka distantsilt ära teha.

Kui kerge või raske oli ülikooli sisse astuda? Mis oli Sinu jaoks kõige keerulisem, mis kõige põnevam?

Kõige keerulisemaks osutus sisevõitlus iseendaga. Seisin keset hämarat koridori, ootasin oma korda eksamile pääseda ja mõtlesin, mida ma siin üldse teen? Neljakümnesena taas koolipingis? Sulaselge hullumeelsus. Tegelikult oligi see vist hetk, mis otsustas kõik. Alla anda olnuks imelihtne, samas näis see mõttetu, kuna olin nagunii juba nõnda kaugele tulnud. Ühes minuga kandideeris samale erialale enam kui kaks ja poolsada inimest. Ligemale kahesajal üritajal tuli ukse taha jääda. See oli nagu mingi Superstaari-valimine. Meeletud rahvamassid, mida tohutud koridorid suutsid vaid suurivaevu ära mahutada. Oli umbne ja palav. Meik sulas ja mu lootus väljavalituks osutuda samamoodi. 

Kui vestlus läbi sai ja ma naerukil nägudega õppejõududega hüvasti jätsin, kes minusse selle napi aja jooksul ootamatu sõbralikkusega suhtuma hakkasid ja Hiiumaale tervitusi palusid viia, ning ma enda järel ukse sulgesin, mõtlesin: "Appi, mida ma ometi tegin?! Ma sain ju sisse!" Mingil kummalisel moel teadsin seda juba selsamal hetkel. Kinnitus sisetundele tuli nelja päeva pärast, reede varahommikul, kui mu telefon piiksatas saabunud meili peale, mis teatas, et olen vastuvõetavate nimekirjas. Tegelikult ei usu ma seda päris lõpuni veel siiani.
Kõige põnevam oli tutvuda uute ja toredate inimestega, kes olid ühes minuga üritama tulnud. Omapärane elamus oli ka öö enne sisseastumiskatseid, mille veetsin ruuminappuse tõttu koos viie võhivõõra ja väga eri kultuuriruumist inimesega. See kujunes niivõrd veidraks, naljakaks ja eredaks kogemuseks, et otsustasin ainese põhjal kirjutada ajakirja „Saatus&Saladused“ septembrinumbrisse novelli „Tuba kuuele ehk lugu sellest, kuidas minust jälle tudeng sai.“

Mida õppimine sinu elus muudab, mida sulle juurde annab?

Uuesti õppima minek muudab kahtlemata palju. Eelkõige annab see mulle minust endast märksa värskema, elurõõmsama ja enesekindlama minapildi, mis on igati teretulnud. Ega ma isegi veel täpselt tea, mis mind ees ootab ja juhtuma hakkab, aga tunne on, et midagi suurepärast! Suhtun eesootavasse heatahtliku uudishimu ja optimistiga, sest olen läbi elu optimist olnud. Õppimine aitab jääda nooreks. Minu hinnangul pole õppiv inimene kunagi vana. Juba pelk teadmine niisugusest suurest elumuutusest ja avanenud võimalusest on küpsele inimesele hulga noorendavam, kui mis tahes imet tõotav hirmkallis ilueliksiir. Julgus ennast ületada teeb õnnelikuks!

Miks Sulle meeldib töö lasteaias?

Loomingulise inimesena ei talu ma rutiini. Töö lasteaiaõpetajana on väga vaheldusrikas, loominguline ja annab võimaluse end igakülgselt teostada. Iga päev on uus väljakutse ja ükski tööpäev ei sarnane teisega. Lapsed on parimad kolleegid. Keeruline oleks ette kujutada mõnda muud elukutset, kus lapsed tervituseks vastu tormaks ja mind kallistustega üle külvaks. Selline südamesoe vastuvõtt tagab hea tuju ja tegutsemistahte terveks tööpäevaks. Mulle sobib töö inimestega, nende vahetu lähedus süstib minusse positiivsust.
Kunstiarmastajana aitan lastel end rohkete kunstitegevuste kaudu välja elada, õpetada neid endid värvide maailmas hästi tundma. Samuti pean oluliseks viia nad ilukirjanduse fantaasiarohkesse maailma ja tutvustada head lastekirjandust. Loodusesõbrana tahan õpetada märkama ja väärtustama ümbritseva looduse rikkust.

Inimesed on mulle suurepäraseks inspiratsiooniallikaks kirjaniku-ametis. Mulle meeldib inimesi jälgida. Enda teadmatagi edastavad nad tohutult informatsiooni. Riietuse, olemise, hääletooni, maneeride läbi. See kõik on omal moel hindamatu informatsioon, mida saab edukalt ära kasutada näiteks mõne uue novelli tarbeks tõetruu prototüübi loomisel. Tänu rikkalikule fantaasiale pole mul neid ka välja mõelda kuigi keeruline, kuid reaalsusest midagi üle võtta ja loomingusse paigutada on märksa lihtsam. See on kirjaniku omamoodi lõbus mäng inimkarakteritega, kuigi kasutan ainest reaalsest elust vaid aimamisi ja samas mõtlen – saavad nad aru või ei?

Millistele inimestele soovitaksid tööd lastega? Millised omadused peaksid tulevasel lasteaiaõpetajal olema?

Lastega töötav inimene võiks ka ise hinges olla igavene laps, kes oskab laste kombel vaimustuda mõnest toredast putukast, pehmest valgest lumesajust või värviliste lehtede langemisest. Siis suudab ta ka lapsi paremini mõista ja olla neile tore kaaslane. Mõnikord ma mõtlen, et ma ei saagi vist kunagi päriselt täiskasvanuks. Selliseks suureks, tähtsaks ja tõsiseks, keda huvitavad igavad asjad ja kelle elus on vähe rõõme. Ma naeran heameelega mõne lapsiku vembu või tobeduse üle, kuigi jään sealjuures siiski autoriteediks. Elurõõm on see salapärane võlurohi, mille võiks iga lasteaednik eneses tallel hoida. 






Pilt leitud FB-keskkonnast.