Katkend mu uusimast romaanist "Maja Mineviku tänaval"

 „Mul on natuke tapeeti,“ teatasin järgmisel päeval telefoni, kulm kimbatusest kipras ja pakutud visiitkaart nurkapidi pihus. Võib-olla olin selleks tõuke saanud just tänu emaga aset leidnud ebameeldiva kõneluse tõttu.

„Tõesti?“ muigas Raul.

„Nojah, sahvrist leidsin. Paistab päris kõlbulik. Äkki sa näitaks, kuidas see seina käib. Kui sul muidugi aega on ja töötasu liiga kõrge pole.“

Teiselt poolt kostis madal naer. „Eks ikka saab. Aega mul on ja tasu pärast ära muretse.“
 Rauli tulek muutis Redi umbusklikuks. Talle sai tavaks õuest tulles tavapärase minu juurde lippamise asemel hoopis esikunurgas konutavasse tugitooli hüpata ja sealt toas toimuvat vargsi jälgida. Oma kassivaistuga taibanud, et mees endast just otsest ohtu ei kujuta, harjus ta tolmutamise ja sagimisega peagi ära ega teinud sissetungijast väljagi. Mu kassi peamine mure oli see, et ma teda maha ei jätaks ja kui sellega ilmtingimata pidi kaasnema see veider tegevus, mille mõte jäi talle arusaamatuks, siis oli ta kõigega päri.

Rauli kaasabil edenes tapeetimine kenasti. Mees ise oli viisakas, vähese jutuga ja osav. Tema seltsis oli hea töötada. Peagi nägi mu väike magamistuba uus ja värske välja ja me vedasime tapeetimiskraami järgmisesse tuppa.

Hoolimata töistest päevadest ei andnud mõte Markist mulle rahu. Proovisin talle paaril korral helistada, kuid mees ei võtnud vastu. Sestap tegin südame kõvaks ja otsustasin linna sõita. Mõistagi tuli mul enne Red nõusse saada. Kassi tundes võis see aga kujuneda kaunikesti keeruliseks ettevõtmiseks.

Sedapuhku oli mul õnne. Red turnis parajasti maja taga vana õunapuu otsas, ilme kaalutlev.

Viimasel ajal kippus kass veidralt käituma. Ta ei andnud end päeviti üldse näole, tuli alles õhtuhämaras ja nägi tihtipeale räämas ning räsitud välja. Hommikuti hakkas ta sageli juba varavalges väljalaskmist nõudma ja ilmus päeval vaid korraks sööma, et siis jälle minema hiilida.

 „Red,“ köhatasin hääle puhtaks, selgelt meeles eelmine kord, mil mu minekuplaanist kassi trotsi tõttu asja ei saanudki. Red vaevus vaid korraks pead pöörama.

„Ma pean Tallinnasse sõitma.“
Red vahtis ainiti kuhugi üles ja volksutas vaikselt oma valget sabaotsa. Sattusin looma ükskõiksusest hämmingusse, astusin lähemale ja mulle sai selgeks kogu kummalise käitumise põhjus. Veidi kõrgemal, õunapuu roheliste lehtede varjus, istus ilus koheva kasukaga lumivalge emakass, kes jälgis mu tulekut uudishimulikul pilgul.

Red näugus, vastuseks kostis emakassi nõrk hoiatav urin. Ilmselt polnud ta Redi veel täielikult omaks võtnud.

„Ära pahanda, aga ma tõesti pean minema,“ jätkasin veenmistööd.

Red ei pööranud mulle mingit tähelepanu, vaid vahtis võlutud pilgul emakassi.
„Jätsin sulle verandale süüa. Seal on igaks juhuks mitme päeva varu. Ära kõike korraga nahka pane, saad veel kõhuvalu.“

Redi näol kangastus tüdinud ilme, nagu tahaks ta öelda: „Kas sa ei näe, et mul on praegu tegemist?“

 „Saad sa vahepeal ikka hakkama?“ jätkasin, ise Redi ootamatu iseseisvumise üle tublisti üllatunud.

Redi läkitas mulle rahutu pilgu, mis kuulutas: „Mine juba ometi, ega ma tita ole.“

„Olgu siis. Tulen nii kiiresti, kui saan. Kui midagi vaja on, küsi Rauli käest. Piim ja vorst on külmkapis.“

Mulle tundus, et Red ohkas korraks. Tülpinult.

Pöördusin minekule, soovimata oma neljajalgse sõbra pulmaplaane segada. Kassid ei pidanud mind pilgu väärilisekski.

"Maja Mineviku tänaval," lk. 44 - 48

Kirjastus Kentaur, 2015