Kaassõna ilmunud novellile "Armastus pärnaõieteega"

Ilmunud on ajakirja "Saatus&Saladused" augustinumber, mis toob teieni mu värskeima novelli "Armastus pärnaõieteega."

Miks just pärnaõietee? küsite ehk. Kui järele mõelda, siis võib-olla ongi just nimelt selles pruunikaskuldses joogis peidus killuke armastust. Mäletan õdusaid lapsepõlvehetki maal vanaema juures, kus sai õhtuti ikka just nimelt seda teed joodud. Enne kindlasti ka nii suhkrumagusaks tehtud, et lusikas tassis ikka püsti seisaks.
Meenub kaks aianurgas kasvavat hiiglaslikku pärnapuud, mille ümber sai siduda võrkkiige, kus soojadel suvepäevadel lõpmatuseni lugeda; meenuvad marliriidele kuivama pandud pehmed õied, mis katsudes toredasti krõbisesid. Seega on pärnaõietee kindlasti üks hinnaline kild mu lapsepõlvest, ehk just seetõttu ka selline pealkirjavalik.

Veidral kombel õitsevad Hiiumaal sel jahedavõitu suvel pärnad alles praegu, augustikuus, ja täidavad ümbruse magusa meelõhna ning mesilaste suminaga. See on omamoodi kummastav, kuna mäletan ikka, et pärnad õitsesid kodukandis suve hakul.

Minu suvelõpunovelli peategelaseks on seekord väike Eliise, kes hoomab armastust, seda hinnalist, ent ometigi ajuti nii raskesti ära tuntavat kingitust, täpselt sarnasel, kaudsel ja allegoorilisel moel. Kust või mille järgi me üldse taipame, et lähedased meist hoolivad ja meid tõepoolest armastavad? Võib-olla üks soe tass teed jahedal õhtul räägibki teinekord rohkem, kui kohmakad sõnad, mida on mõnikord keeruline üle huulte lubada. Seda enam, kui tullakse ajastust, mil emotsioone pole kombeks ülevoolavalt väljendada.