Lugu sellest, kuidas ma Maalehte ostmas käisin

Ostma minna ajalehe-ajakirja üksiknumbrit, milles minu tegemistest või mõnest minu üllitatud, äsja ilmunud teosest juttu, on alati kuidagi äraseletamatult pidulik. Selline kirjanikuks olemise väike lisarõõm, mis mulle miskitpidi loeb. Nagu oleks natuke jõul või sünnipäev. Midagi seesugust.
Mitte, et trükisõna mu heaolu kuidagi kunstlikult suurendaks või sõnadele mõjusamat kaalu juurde annaks, aga... Mulle meeldib näiteks vaadata, kuidas artikkel on kujundatud. Mis moodi pilt teksti kõnetab. Paigutus. Kas toimetaja on kasutanud minu poolt soovitatud pealkirja või leidnud mingi etema sõnadekombinatsiooni. Sellised asjad. Kas kogu tekst on ära mahtunud. Mida oleks saanud teisiti öelda... Meeldib näha oma mõtteid ja sõnu trükikirja valatuna. See annab mingi omamoodi positiivse laengu. End lehetoimetuses töötamas ette kujutada pole üldse keeruline.
See oli päikesesoe neljapäev, juuksed ujumisest veel niisked. Sportratta rõõmus vurrav hääl. Mööda sahiseb kaseallee, ridamisi elumaju, tänavalampe, bussipeatus ja ongi Konsumi pood.

Nii, kus see Maaleht siis on? Mille hea pärast artikkel üldse Maalehes ilmus, kui valikus oli ka Eesti Ekspress? Tegelikult, vahet pole. Maaleht on igati väärikas leht. Kena roheline lehekujundus. Maainimesed oma lihtsuses on mulle alati meeldinud. 

Vaatan kerges segaduses ringi. Selles poes käin harva ega orienteeru kõige sujuvamalt. Riiulitel vedelevad mõned üksikud kohalikud lehed, ühel nurk kahekorra, ja patakas klantsajakirju, mis eriti ostma ei meelita. Üldmulje on selline, nagu oleks torm üle käinud ja enamus perioodikaväljaannetest minema lennutanud. Kaugel see sügiski enam, eks?
Hetk enne seda, kui otsustan löödud olla ja võtta ette tee teise poodi, kus eeldatavasti leht siiski müügil on, leian otse oma nina alt Maalehe spets-väljapaneku, suure ja rohelise kasti, mida ma muidugi ei märganud. Tüüpiline ja naermaajav. Sorteerin sõrmepidi pakis. Kõik lehed on täpselt ühesugused, aga mõni neist tundub ikka natuke parem kui teine. Mitte kunagi ei võta ma kõige pealmist lehte. Harjumus.

Niisiis, mina ja Maaleht. Mis selles siis ikka ebatavalist on? Võib-olla tekkis mul üleöö näiteks seletamatu tung loomakasvatuse või mahepõllumajanduse vastu. Muidugi ei leia ma kohe ka artiklit. See on väga osavasti peidus rohkete lehekülgede vahel. Koolituselisa. Tegelikult täitsa loogiline koht, kuna juttu tuleb minu ülikooli astumisest. Aitäh-aitäh. Täitsa ilus ja viisakalt väljapeetud. Minu enda toon võib-olla liiga eufooriline, aga teatud puhkudel just selline ma olengi.
Kassas vaatan müüjale otsa. On tal aimu, miks ma just selle lehe ostan? mõtlen mõnikord. Pooltel kordadel arvan, et on. Siin Hiiumaal tunnevad ju kõik kõiki, kuigi teevad enamasti nägu, nagu poleks neil millestki õrna aimugi. Selline kaval, kuid nüüdseks mulle juba üpris läbinähtav taktika, mille ma üheksa saarel elatud aastaga lõpuks läbi olen hammustanud. Küllap teab see müüjanäitsik sedagi, et leheveergudel on lugu minust. Miks ma muidu seda endaga suhteliselt mittehaakuvat perioodikaväljaannet näpu vahel hoian ja sente klõbistan. Kindlasti on ta kõik loetavamad lehed juba hommikuse kohvipausi ajal läbi lehitsenud. See justkui oleks meie ühine saladus. Ära muretse, ma ei räägi kellelegi. :) Kuigi tegelik tõde võib sõnastuda hoopis nõnda, et tegelikult ootab ta lihtsalt kannatamatult tööpäeva lõppu, heietab peas õhtusöögiplaane ja muu teda suurt ei huvita. Ka see on variant. Miks mitte. Kindlasti ei mõtle kõik inimesed ühtemoodi ja ega peagi. Hiidlased on üldiselt väga iseenese-kesksed. Enim huvitab neid see, mis nende endi elus toimub. 

Mähin ostu kahe õhukese puuviljakilekoti sisse. Leht on suur ja paks, rohkete lisadega. Selline keskmise raamatu mõõtu. Ei taha õieti poolekski painduda. Võitlen sellega natuke aega ja pean lõppeks ühe reklaambrošüüri jõhkralt eemaldama, muidu ei tulegi lehe murdmisest midagi välja. Rattakorvi see muidu ei mahu.
Sahkadi-sahkadi, sahiseb pealmine kilekott ja üritab poolel teel minema lennata. Tuul rebib seda siia-sinna ja suurt tolku temast pole. Koduni pole palju maad. Päike paistab endiselt. Selline ilus ja mahe õhtupäike.