Elu nagu malemäng

Vahelduseks siis ka midagi kergemat, mis peaks väidetavalt midagi intervjuu-laadset olema. Fotol on suvine aiapidu, maasikatordi lahtilõikamise tseremoonia.

Esimene mõte, mis Sind valdab, kui hommikul ärkad?

Eks neid hommikuid ole muidugi erinevaid ja igasuguste mõtetega, olenevalt sellest, mida päev toob. Tegelikult on minu jaoks parim võimalik aeg eksisteerimiseks hilisõhtu, mil mõte töötab kõige paremini. Tõenäoliselt on need sellised üsna tavapärased mõtted kellaajast ja kohvitassist. Vahel peale ärkamist turgatab pähe ka mõni hea idee romaani edasi kirjutamiseks.

Miks Sulle meeldib sügis?

Kust sa üldse seda võtad, et mulle sügis meeldib? (naerab) Kahtlemata pole praegune aiast leitav puuviljauputus sugugi paha, kuid kui tormituul arvab heaks pelgalt ajaviiteks mu maja katust kangutada ja õuepealne oksi täis loopida, siis tuleb faktid muidugi paratamatult uuesti üle vaadata ja arvamust korrigeerida.

Mida Sa inimese juures kõigepealt vaatad?

Heaks tavaks on ilmselt vestluskaaslasele otsa vaadata, vähemalt nii olen ma asjast aru saanud. Aga kui detailsemaks minna, siis silmi ilmselt, kõige informatiivsem element inimese juures.

Mis on Su lemmik tv-seriaal?

Olemuselt pole ma üldse seriaalivaataja-tüüp, kuna tahan kohe lõppresultaati ära näha ja mulle ei istu, kui teema jääb poolikuks. Aga kunagi vaatasin näiteks Poirot´d, dr. House oma sarkastilise huumoriga oli ka päris hea. Õnne 13 vanemate osade olustik tundus kuidagi eestlaslikult omase ja soojana, seepärast jälgisin seda mõnda aega. Aga momendil ma seriaale tõepoolest ei vaata.

Kõige tähtsam ese su kosmeetikasahtlis?

Ma vist ei tahaks eriti seda teed minna, et hakata nüüd kuumi kosmeetikabrände üles loetlema, kuna ilmselt on seda enne mindki piisavalt tehtud. Tähendab, midagi mu sahtlis muidugi leidub, aga minu jaoks pole kuigi määrav, missugust tootemarki mu mingi järjekordne lipstick kannab. Ilmselt on selleks oluliseks esemeks hoopis üks õunaseemnetest kaelakee, mille tegi üks lõpmatult tore inimene, keda meie keskel paraku enam ei ole.

Mis värvi Su riidekapist kunagi ei leia?

Ilmselt kollast. Iseenesest pole ju värvil midagi viga – rõõmus soe toon, aga mulle lihtsalt ei sobi. Ennast oranži riietada tunduks samuti kuidagi kahtlasena. Pooldan teooriat, et inimese olemuse ja tema poolt eelistatavate värvuste vahel on seos – need annavad seda kuidagi kujundlikult edasi. Mu kapis leidub pigem sügavat veinipunast, musta ja pastellrohelist.

Kuhu Sa iga hinna eest reisiksid?

Iga hinna eest ei reisiks ma kuhugi. Üldse olen ma veendumusel, et iga hinna eest ei peaks elus midagi tegema, kuna sellest jääb lihtsalt sant maitse.

Muu maailma kultuur ja tavad on kahtlemata paeluvad, mida tasub võimalusel tundma õppida, kuid samas pole ma päris kindlasti inimene, kes eneses rahulolu balansis hoidmiseks aeg-ajalt maailma teise serva rändama peaks. Tunnen end kodus samaväärselt hästi. Aga Uus-Meremaa tunduks ehk piisavalt eksootilisena, võib-olla oleks tore ära näha paigad, kus „Sõrmuste isand“ on filmitud.

Parim viimase aja lugemiselamus?

Hirami „Mõru maik“ tundus üsna heatasemeliselt, kuigi mõnevõrra süngepoolselt kirjutatud. Viimati laenutasin Aita Kivi loomingut, mis tundub jätkuvalt sümpaatsena. Healt raamatult ootan võib-olla eelkõige seda, et ta minus mingisuguse positiivse emotsiooni, või siis lihtsalt äratundmise tekitaks. Aktiivsem lugemisperiood kipub tahtmatult talvisesse aega jääma.

Mis sind naerma ajab?

Absurdsed situatsioonid. Parim huumor on absurdihuumor, aga selles peab leiduma piisavalt elegantsi.

Mida Sa arvad elust?

Elu on nagu malemäng, milles võiks enda edukamaks positsioneerimiseks ideaalis paar käiku ette mõelda, et kõikvõimalikke ootamatusi sundimatu naeratuse saatel seljatada. Aga samas suudab elu sellegipoolest piisavalt üllatada ja mine tea, võib-olla polegi see paha.

Mida mõtled, kui vihma sajab?

Siis ma mõtlengi – pagan võtaks, vihma sajab. (naerab) Tegelikult pole ma eriline vihmavaenlane kunagi olnud, uduvihmas on täitsa lahe kulgeda ja sellisel hallivõitu ilmal on minu jaoks sageli hoopis inspireeriv mõju.

Mis on Su praegu poolelioleva romaani pealkiri?

Ma arvan, et sellest on praegu tõesti natuke vara rääkida.

Mis on aasta pärast, samal ajal?

Ennustamine on suhteliselt tänamatu amet ja üldjuhul ma sellega ei tegele. Päris kindlasti püsib nii mõnigi väärtus mu elus ka aasta pärast muutumatuna – näiteks see, et ma olen jätkuvalt brünett, rohesilmne ja 162 cm pikk. Edasine oletamine läheb mõnevõrra keerukamaks ja üldjuhul poleks vist eriti mõistlik selleteemalistesse spekulatsioonidesse laskuda. Jätan nupud malelauale, vangerdan nagu oskan ja vaatan, mida elu toob.

Aga küsi minult aasta pärast, siis tean kindla peale öelda.