Minu looming Teksteris

Ja kellel aega ning tahtmist, võib vahepeal ka Teksterisse jalutada http://eesti.tekster.eu/ ja seal minu - ning muidugi ka paljude teiste autorite - loominguga tutvust teha. Praeguse seisuga on mul seal üleval kolm lühilugu, üks luuletus ja üks järjejutt:

Kastesel heinamaal – luuletus, mis võiks anda sisulise vastuse sellele, kes ma siis õieti olen, lahti räägituna kujundlikus, metafoorses, loodust tunnetavas võtmes.

Minu aiaäärne tänavas  - ilukirjanduslikus vormis üles ehitatud mõtisklus lapsepõlveradadel, mulle emotsionaalselt üsna oluline lugu minevikust, juurtest, sellest, mis ümbritses mind minevikus, edasi antuna väikeste, oluliste, ilmekate detailidena.

Unistust püüdes – visioon sellest, kuidas mujal näib alati parem ja mis juhtub siis, kui üksildane uneleja otsustab ühel päeval teoks teha mõtte ja järele vaadata, mis siis õigupoolest ikkagi asub seal, kus on mujal ja kas seal on siis tõesti ka kuidagi etem.

Mõnikord me vaatame koos. Laevu merel, linde vee kohal, lihtsalt sinetavat silmapiiri.

Kaugus on ilus. Kauguses on midagi tabamatut ja kummalist, mis hakkab pikemalt silmitsema jäädes aegamisi, justkui nõiduslikuna enda poole tõmbama, nii et viimaks on selle lummusest suisa raske lahti rebida.

Seepärast tulen ma sageli siia, et kaugust vaadata. Vaatan ja mõtlen – oleks ma ometi seal. Seal oleks kindlasti parem. Kõik oleks hoopis teisiti ja hulga paremini. Võib-olla.

Vaikust kuulates – sügavuti loodust tunnetav novell. Kivilinnaelanik satub ürgsesse põlismetsa ja enda ümber looduse jõulist rahu tunnetades leiab end soovimas olla keegi teine, kasvõi kivi või puu, et vaid pääseda tüütute argiprobleemide küüsist. Samas, oma elu justkui distantsilt vaadeldes, jõuab ta viimaks selgusele ka olevikus leiduvatest tõelistest väärtustest.

Sulen silmad ja kujutlen – nii hea oleks olla männipuu. Ta ei pea eales ummisjalu, silmad unest alles paistes, tööle kiirustama ega muretsema liialt suure elektriarve pärast. Ta ei pea ennast lakkamatult teostada üritades ühiskonnale tõestama, et on siiski üsna vastuvõetav indiviid. Ta ei pea seisma poejärjekorras ja nägema, kuidas viimane lemmikjogurt või maailma lahedaim kampsun just tema ees korvi pisteti. Ta ei pea iial käima hambaarsti juures ega põdema ülekaalu pärast. Ta lihtsalt on. Olles kirjeldamatult vaba kõigest argisest, tühisest ja tarbetult energiast laastavast, kuulates lemmikajaviitena päevast päeva vaid mere kohinat, selle taktis mõtlikult ja mediteerivalt oksi kiigutades.

Hüvastijätt Suurlinnaga – sellest olen siin juba rääkinud. Vt. augusti teemade alt „Minu järjejutt Teksteris.“ Ma ise kaldun arvama, et mu järjejutt sai praegusest ülal seisvast konkurentsitult kõige parem, ilmselt ka seetõttu, et töötasin ta kallal kõige kauem aega. Millegipärast tundus huvitav väljakutse seegi kord minategelasena kujutada meest ja arvan, et kandsin selle üsna talutavalt välja. See on ka üsna uus lugu, teised, ülejäänud, on aastatetagused kirjutised, mis lihtsalt kaevasin sahtlipõhjast välja ja andsin neile natuke värskema olemise.

Mina, pikas hallis mantlis. Mu tumedate silmade ainitine pilk on võib-olla liiga sügav ja endasse vaatav. Must, stiilselt näole langev juuksesalk riivab vargsi mu paaripäevast habemetüügast, mida olen jäänud kasvatama pelgalt seetõttu, et keegi kastanitooni kiharatega ja männimaiguline, kelle päikeseline naeratus mulle ootamatu valuaistinguna mõnikord nüüdki veel enne täielikku hommikust virgumist meenub, väitis selle kunagi mulle suurepäraselt sobituvat. Omas võtmes võiksin isegi üsna nägus mees olla. Vähemasti nii ta väitis.

Toredat tutvumist!