Suveraamatu "Maja Mineviku tänaval" lühem sisututvustus

Ühegi ilmuva teose sisukokkuvõtte koostamine pole mulle veel eales nii palju peamurdmist tekitanud kui praegune. Võib-olla peamiselt seetõttu, et on suvi ja tegemist peale arvutiekraani taga istumise ka kõikjal mujal. Aga praegune ja märksa sisutihedam ning lühem versioon suveraamatu "Maja Mineviku tänaval" tagakaanele on siin, mis jääb ka ilmselt lõplikuks versiooniks. Tabavamaid ja keeleliselt kõlavamaid sõnu aitas leida mu hää sõber sünonüümisõnastik, mida aeg-ajalt ikka kasutan. 

Kord tundis Heleri teda. Karismaatilist kunstnikku Ukut, kelle päralt oli Taaralinnas õdus, metsistunud aiaga maja. Seal kohtusid minevik ja olevik, olles vaid majaliste päralt. Samavõrd, nagu see on lugu kahe väga erineva inimese armastusest ja sellest, mis saab siis, kui see lõppeb, on see ka lugu inimese ja looma erakordsest sõprusest, mis elab üle mitmeidki elu keerdkäike. Tänu teineteise seltsile ja toele leiavad mõlemad pääsemise – Red tänavakassi karmist elust ja Heleri mineviku küüsist ning inimeste painest, keda ta kunagi lõpuni mõistnud ei ole.

Pildil lavendel, mu lemmik.