Loo peategelane Hanna usub, et on sünge mineviku ja mälestused kasuisa jõhkrusest selja taha jätta suutnud, elus uue lehekülje pööranud ning end tööalaselt edukalt teostamas. Sellegipoolest ei näi minevik temast nõnda lihtsalt lahti lasta tahtvat. Hanna teele joonistub taas minevikuvarje, ületöötamine kipub tervist kimbutama ning ka tulevik näib ühe kalli inimese kahepalgelisuse pärast ta teele veeretavat uusi pettumusi.
Siiski ei raatsinud ma lugu lõpetada läbinisti sünge noodiga, kuna ka Üksildaste südamete tänaval võib kohata mõnd teist üksikut hinge ning seeläbi tunda end pisut vähem üksildasena.
Kes see salapärane tegelane aga on, sellega tee tutvust ajakirja juulinumbris!
Lisan
siia lugu tutvustava katkendi.
Üks
ebamugavamaid hetki Hanna elus oli üks pilvine kolmapäeva
pärastlõuna, mil üle ta kontori ukseläve astus isa.
Naine
tõstis arvutiekraanilt silmad, suutes suurivaevu võpatamast
hoiduda.
«Ma
väga vabandan, ta lihtsalt trügis sisse,» vabandas sekretär
silmanähtava piinlikkustundega. «Ma kutsun kohe turvamehe,» lisas
ta, pidades meest tänavalt tüütama tulnud hulguseks, kes tulija
sisuliselt ka oli.
«Pole
vaja,» ütles Hanna kiiresti ja ta pilk rändas üle mehe turske
kogu. Isa punase ja paistes näolapi nägemine elustas ainsa hetkega
kõik ta lapsepõlvehirmud. «Ole hea, jäta meid kahekesi.»
«Muidugi,»
kohmas sekretär viisakalt ja sulges vaikse klõpsatuse saatel ukse.
Isa
kõndis mõõdetud sammul lähemale ja jäi siis keset ruumi seisma,
just nagu kaaluks, mida peale hakata. Vahtis ühte ja näppis teist,
viites meelega aega.
«Tere,
isa,» lausus Hanna püüdlikult neutraalsel toonil.
Mees
mõmises vastuseks midagi arusaamatut. Ringivahtimisega lõpuks ühele
poole jõudnud, peatusid ta karmid terashallid silmad kasutütrel.
«Kena
sooja pesa endale saanud, mis?» urises ta siis. «Läheb hästi,
jah?»
Hanna
tajus isa häälekõlas varjatud ärritust, ent manas sellegipoolest
näole lepitava ilme. «Pole viga.»
«Või
pole viga?» Mees rögises naerda, astus sammukese lähemale, nii et
Hanna tundis ilmeksimatult temast hoovavat kirbet mustuse ja viina
lõhna. «Elad nagu mingi kuradima printsess! Aga oma viletsat isa,
kes vaevu ots otsaga kokku tuleb ja kolkas virelema peab, pole mahti
vaatama tulla, mis?»
Hanna
lõi pilgu maha. Tõsiasja, et ta peale ema surma maakoju jalgagi
polnud tõstnud, ei olnud tal millegagi siluda, sestap püsis ta
vait.
«Sellised
need lapsed on,» jätkas mees ja näppis määrdunud sõrmega
rulood. See plaksatas vastu klaasi nagu piitsahoop ja pani naise
võpatama. «Toida ja poputa neid nagu kuningatütreid, aga lõppeks
on see ikka enda mure, kuidas omadega hakkama saad.»
«Millegipärast
mulle küll ei meenu, et sa mind kunagi poputanud oleks,» sähvatas
Hanna, hääles jahe pahameel.
«Soh,
ülbe ka veel!» nähvas mees.
Hanna
tundis, et hakkab kannatust kaotama. «Miks sa tulid?» Ta heitis
närvilise pilgu arvutiekraanil pooleli jäänud tööle. «Ma
vabandan väga, aga mul on tõesti kiire.»
«Kiire
ja kiire,» torises mees. «Sellised need tänapäeva noored on –
kogu aeg on neil kiire. Aga kuhu, kas nad seda ise ka teavad? Minul,
näh, pole kuhugi kiiret. Kui, siis ainult surnuaiale su muti
kõrvale.»
Ruumi
täitis käre naer, mis kasvatas Hannas ebamugavust.
«Võiksid
sinna tõesti tihemini sattuda, et ema haud korras hoida. Kui ma
viimati kalmistul käisin, võttis umbrohi võimust. Päris nukker
oli vaadata.»
Seesuguse
jutu peale tõmbus mehe nägu pilve. Tulija naaldus rusikatele
toetudes lauaservale, kummardus ettepoole ja üle ta lauba joonistus
tuttavlik tige korts, mida Hanna liigagi hästi mäletas.
«Sina,
plika, ära tule mulle õpetama, mida mina tegema pean!» raksatas
mees kõuehäälel. «Arvad, et kui sul on raha, võid kogu maailma
käsutada. Tühjagi! Ennegi nähtud sinusuguseid lehtsabasid, kes end
maailmanabadeks peavad. Natuke aega teevad tähtsat nägu, lendavad
uhkete autodega ringi ja klõbistavad arvutiklahve, aga siis läheb
miski rappa ja hiilivad saba jalge vahel minema. Ära tee siin parem
näidendit, et sa millestki üldse midagi tead! Nagunii soojendasid
mõne mõjuka rasvamao küljealust, et end mugava koha peale
nihverdada!»
Alusetu
süüdistustelaviin tekitas Hannas iiveldust. Ta oli juba jõudnud
unustama hakata, kui ebamugav võis olla kasuisaga suhtlemine. Naine
nõjatus vastikustundega tahapoole, ristas rinnal käed ja kahetses
sisimas, et polnud sekretäril siiski palunud turvameest kutsuda.
«Kas
me peame alati riidlema?» küsis ta viimaks külmalt, hääl
vaoshoitud ja kuiv. «Sa ei pruugiks tegelikult olla väga imestunud,
et ma kodus käia ei taha. Aga kui sa arvad, et ma olen nagu ema, kes
endal tallata ja endale kõike öelda lasi, siis sa eksid.»
«Seda
ma usun jah,» irvitas mees. «Ei tulnud sinu suust kunagi piiksugi,
kui naha peale said.»
Vastutahtsi
elustus Hanna meeltes hetk, mil isa ta raevuhoos peaga vastu seina
oli tõuganud ja tal suust ojana verd hakkas voolama. Põlgus ja
masendus võttis naises maad ning ta pilk rändas otsustavalt
sisetelefoni poole, et tõepoolest turvamees kutsuda. Viimasel hetkel
muutis ta siiski meelt.
«Mis
sa tahad? Raha?» küsis ta külmalt.
«Raha?»
käristas mees naerda. «Eks igaüks tahab siin ilmas raha. Selle
peale kogu võidujooks ju käibki. Sina peaks seda õige hästi
teadma, tibulinnu, kui endale selle magusa koha oskasid kahmata.»
Hanna
koukis rahakoti välja, võttis sealt huupi kogu sularaha, mis tal
olema juhtus, ja ulatas isale. Mees napsas pakutu lennult pihku ning
pistis rahulolevana taskusse.
«Kui
pakutakse, tuleb vastu võtta,» muigas ta. «Kui aus olla, ei
tulnudki ma raha küsima.»
«Mida
siis?»
Mees
mõõtis kasutütart pika vesise pilguga. «Noh, kuniks sa siin
kõikvõimast mängid, tee midagi asjalikku ka ja muretse mulle üks
kena soe töökoht, kus su vana isa end eriti vaevama ei peaks, vaid
muretult päeva õhtusse saab veeretatud.»
Hanna
kulmud kerkisid kuuldust juuksepiirile. «Töökoht? Siin firmas?
Mida tead sina reklaamindusest?»
«Midagi
ikka. Seepi ja pesupulbrit ma omavahel just segi ei aja ning libedat
juttu on mulle eluaeg meeldinud rääkida. Mida muud siin tarviski
läheb?»
«No
vabandust, aga meil töötavad ainult professionaalid.»
Isa
punsunud nägu muutus ärritusest punaselapiliseks. «Ja kes siis
mina sinu arvates olen?» kärkis ta. «Mingi tänavalt sisse karanud
lakard või?!»
Täpipealt,
mõtles Hanna, kuid ütles kuuldavalt: «Kahjuks on mul nüüd tõesti
tegemist. Sekretär juhatab su välja.»
«Käi
kuradile oma sekretäriga!» räuskas mees ja raske rusikas raksatas
lauale. «Kus nüüd on tähtsust täis!»
Ühe
pika õudse viivu vältel kartis Hanna tõepoolest, et mees tormab
talle kallale ja lööb ta taas peaga vastu seina, et trotslikule
kasutütrele koht kätte näidata, ent isa jäi liikumatuks. Õhus
püsis äikest täis vaikus, milles Hanna kuulis kõigest oma südame
ägedat kloppimist. Siis eemaldus tulija raskel sammul ning uks
mürtsatas tema järel kinni.
Ühe
pika viivu jõllitas Hanna sulgunud ust tummas vihas ja peitis siis
nuuksudes näo kätesse.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar