Muljeid kohtumiselt Kirna mõisas

Pühapäeva varahommik. Tõotatud vihmasaju ja äikesetormi asemel näib taevas aegamisi hoopis selginevat. Kahel pool maanteed auravad kastest märjad heinamaad, mis jäävad kiiresti seljataha.
Natuke aega hiljem nõjatun praami reelingule ja vaatan, kuidas kodune Hiiu saar aegamisi kaugeneb ning mõtisklen eesootavast reisist, mis viib mind sedapuhku Järvamaale, Kirna mõisasse.

Kuujagu päevi tagasi potsatas mu postkasti üpriski ootamatu meil Luuleliidu esimehelt Ingvar Luhaäärelt, milles ta teatas, mu luuletused, mille konkursi "Luulekevad 2013" tarbeks saatsin, on valitud paremikku ja lähevad luulekogumikku avaldamiseks ning ühtlasi olen kutsutud ka Kirna mõisasse pidulikule finalistide väljakuulutamisele. Otsusele jõudmine, kas minna või mitte, sündis enam-vähem kohe.
"Igal juhul tore vaheldus," leidsin ning meenutasin mõttes, kui tore ja muljeterohke oli aastal 2011, kui käisin Tallinnas kirjastuse Tänapäev korraldatud noorteromaanivõistluse tulemuste väljakuulutamisel. See reis oli pisut teistsugune juba seetõttu, et läksime seltskonnakesi ning lisaks oli üpris kiire, et samal päeval Järvamaalt tagasi saarele jõuda. 

 

Haapsalu-Paide maantee ei pakkunud unisele silmale suuremat vaatamisrõõmu – ilmetuvõitu segametsad vaheldusid üksluiste heinamaadega nagu mõne vaimuvaese kunstniku joonistus. Küll aga hoidis meeli erksana ja tekitas mõneti ka segadust kaks GPSi, millest üks karjus aeg-ajalt kange robothäälega "pööra paremale", teine aga soovitas samal ajal inglise keeles hoopis kurakätt eelistada. Kuna aega nappis, sai lõpuks juhindutud pigem loogikast ning jõutud hoolimata eksitavate tehnikavidinate arvamustest esimeste hulgas kohale.

Vana mõisapargi avara õue ning sissesõidutee oli tihedasti hõivanud kõikvõimalikes mudeleis ja värvitoonides plekkruunad.
"Õnneks ei saja veel," nentisin ja sihtisin arupidava pilguga suuri, valget mõisahoonet ümbritsevaid põlispuid, millede tumerohelised lehed tasa tuules sahisesid.
Mõisamaja tervitas jaheda õhu ja avatud uste vahelt hoovava kerge tuuletõmbusega. Nimi osalejate lehel esimesena kirjas, julgustas hallipäine, valges jakis Ingvar Luhaäär mind mõisahoone ja pargiga tutvust tegema.
"Kõige kaugemalt tulija on ikka esimesena päral," muigasin ning kõndisin maja taha aeda, kus peenardel vohas hulgaliselt erinevates toonides pojenge ja kiviktaimlas õilmitses rikkalik valik kõikvõimalikke suvelilli. 

Mõne makrovõttega ühele poole saanud, oligi aeg koguneda varjulisse aiasoppi mõisamüüride vahele, mida mööda roomas lopsakas metsviinapuu ning tulijate hulgas koht sisse võtta. Iga osaleja pihku rändas värskelt trükist tulnud roosakaaneline luulekogu ning kohalviibijail oli võimalus osa võtta finalistide valimisest.

Pisut hiljem tutvustas iga tulija end ning rääkis luule juurde jõudmise teest. Kõlasid rõõmsad ning kurvad luuletused. Hetked inimeste eludest, mis olid saanud luule läbi kõige kaunisõnalisema vormi. 

"Ma aimasin õigesti, et läheb luule lugemiseks," ütlesin. "Varahommikul jõudsin neist mõne igaks juhuks kaasa võtta," ning tõin kuulajaini kaks oma värskeimat luuletust, millest ühe pealkiri saab ilmselt algselt plaanitud "Nõiutud vihma" asemel ka luulekogumiku pealkirjaks, mille 2014. aastal välja anda plaanin.
"Miks just "Võilillelein?" küsiksite võib-olla. Küllap seetõttu, et see sõnaühend kõlab keeleliselt kuidagi hästi ning annab ehk pisut aimu ka kogumiku sisust ning stiilist.

Võilillelein

Mu südames sajab vihma
Piiskadest saab kokku
Terve jõgi igatsust
Mis veab vägisi allavoolu

Kuid sina, mu kullake,
Ei näe

Tuul puhub su meeltest leina
Kerge ja kaalutu
Nagu peotäie võililleebemeid

Oh, oskaks ise ka nii

Põuapilvede aeg

Usud sa veel
Neid liblikatena laiali lennanud
Õietolmuseid unelmaid

Kuis püüad neid
Põlevate põuapilvede vahelt

Paljakäsi?

"Ma armastan allegooriat," tunnistan end vahepeal vihma varju, suure põlispuu kaitsvate okste alla ümber kolinud publikule. "Mulle ei meeldi luules kunagi rääkida otse mingit sirgjoonelist ja üheselt mõistetavat tõde, vaid pigem kõike edasi anda läbi mõistukõne. Ilmselt on mu eelistus seda liini jätkata ka edaspidi. Tõtt-öelda pean end siiski pigem prosaistiks kui luulejajaks," nendin. "Luule viljelemine on pigem vahend, mis aitab kaasa kirjasõna tundlikumaks ja stiilipuhtamaks lihvimisel, kuid samas ei kirjuta ma kohe kindlasti luulet seesugusel, tehnilisel põhjusel, vaid pigem siiski sisemisest sunnist. Vajadusest väljendada mõnd emotsiooni. Jürgen Rooste on päris hästi luule viljelemise kohta öelnud, mis võtab üsna tabavalt kokku ka mu enda mõtte: "Ma olen aru saanud, et oskan sõnu seada. Ja veel olen ma aru saanud sellest, et see ei päästa mind."

Hiljem pakutakse kuumust hõõgava puupliidi kõrval mõisaköögi ümmarguse laua taga tulikuuma kanasuppi ja kellaviietee ajal ka viinamarju ning muud head-paremat. Selleks ajaks on taevas akna taga juba päris tintmustaks tõmbunud ning ladistab paduvihma sadada. Pikapeale annab sadu siiski armu, vaibub ning osalejaid ootab ees ekskursioon mõisa pargis, mille viib läbi muheda olemisega mõisavalitseja ise, näidates mõisaümbruses paiku, millel olla energeetiliselt tervendav mõju.
Kuna finalistide väljakuulutamine venis päris õhtusse, jätsin Luhaäärega pisut varem hüvasti, et õigel ajal praamile jõuda. Tulemustest loe luuleliidu kodulehelt, mida saad teha siin: http://luuleliit.edicypages.com/

 

Tagasiteel sai korraks läbi põigatud mu kunagisest elupaigast, kevadpealinnast Türilt. Selleks ajaks näitas taevas vaheldumisi päikest ning tinajaid pilvi ning asfalt läikis äsja sadanud vihmast. Keskväljakut ning gümnaasiumi lähedal asuvat lopsakat pärnapuuparki ümbritsesid rikkalikud lillekompositsioonid. Koolimaja piilus hiigelsuurteks sirgunud elupuude varjust mulle vastu sama sõbralikult nagu vanastigi.
"Siit leidsin oma õpilastega kunagi unise kassikakupoja," meenutan ja näitan koolimaja taga asuva aia suunas.
Peale põgusat ringkäiku kooli aias ongi aeg tagasi kodusaare poole tüürida, taskus kullavärvi tunnistus Eesti Luuleliidu liikmeks vastuvõtmisest, mis sai teoks 16. juunil, sel vihmasel ja muljeterohkel päeval Kirna mõisas.

Pisut infot Kirna mõisa kohta lähemalt Vikipeediast:

Ajalugu

Kirna mõis rajati 1620.aastatel, mil Gustav II Adolf kinkis selles Eestimaa rüütelkonna peamees Hans von Fersenile, kelle suguvõsa kätte jäi mõis1787. aastani.

Carl Gustav von Ferseni ajal rajati esinduslik mõisahoone. Tema surma järel päris mõisa tema vennatütar Helene Dorothea von Fersen, kes oli abielus Johann Gustav von Osten-Sackeniga ja hiljem vürst Mihhail Gortšakoviga (1768–1831)

Osten-Sackenite valdusse jäi mõis 1816. aastani, mil see panditi kindralmajor Georg Ludwig Pilar von Pilchaule, kelle perekonna valdusse jäi Kirna kuni 1919. aasta võõrandamiseni.

Mõisakompleks

Hilisbarokne mõisahoone rajati Carl Gustav von Ferseni eestvedamisel tõenäoliselt 18. sajandi viimasel veerandil. 19. sajandi algul lasi tollane omanik Karl Magnus von Osten-Sacken mõisa klassitsitlikus stiilis ümber ehitada. Fassaadi keskosale lisati kuue sambaga portikus ning külgrisaliitidele kolmnurkfrontoonid.

Sajandi lõpus lisati hoone vestibüülile neogooti stiilis kujunduselemente.

Peale võõrandamist asus hoone peahoonesse kool ning hiljem sovhoosikontor ja -söökla. 1990. aastatel läks hoone eravaldusse. Härrastemaja on korrastatud ja seal asub tervenduskeskus.

Mõisa lähedal asub ka mõisaomanike perekonnakalmistu koos klassitsistliku hauakabeli varemetega.