Katkend novellist "Aprillipimedus"

Katkend novellist "Aprillipimedus".
Täismahus lugu loe Saladuste aprillinumbrist.

„Kus hundist räägid…“ venitab Marge ja osutab lõuaga poe kõrval suure sirelipõõsa juures seisvatele sihvakatele piigadele, kes jäätist limpsivad. 
Heli kostitab tüdrukuid tuhmi pilguga, vinnab punnis toidukompsu teise kätte ja trambib sõnagi lausumata mööda lumelobjakast teed edasi.
„On alles pikkust visanud,“ jätkab Marge ja kougib küpsisekoti uuesti lagedale. „Kui ma su Stiinat suvel nägin, nägi ta veel täitsa plika välja, aga nüüd juba neiu mis neiu.“
„No ta on viisteist ka juba.“
„Paistab sinust pikem.“
„Mõni sentimeeter on jah.“ Heli näole ilmub kibe naeratus. „Isasse. See oli ka ju üks paras kolge. Peaaegu kahemeetrine.“
„Vahva.“
„Pole siin vahvat midagi, viletsad geenid kinkis.“
„Eks need lapsed kasvagi nii kiiresti, et enne kui arugi saad, on nad juba suured ja oma elu peal. Tahate võib-olla omavahel rääkida, ma lähen teist teed?“ pakub Marge viisakalt.
Heli heidab töökaaslasele altkulmupilgu. „Ah, ole vait, ei taha ma midagi. Peale eileõhtust kismat kulub mulle pigem üks liitlane hädasti ära.“
„Või liitlane kohe?“ imestab Marge. „Te olete siis lausa sõjajalal? Mille pärast, huvitav küll?“
Heli teeb grimassi ega vasta. Nad kõnnivad sirelipõõsani ja jäävad seisma.
„Tere,“ ütleb Kaili viisakalt ja jääb naistele huviga otsa vaatama.
„Tere, tere neiud,“ muigab Marge. „Küpsist tahate?“
Stiina ja Kaili raputavad pead.
„Võta, aita tassida,“ ütleb Heli tujutul häälel ja sirutab ühe kilekottidest tütre poole.
Stiina veab näo viltu ja hoidub emale otsa vaatamast, kuid võtab jäätise lõpuks siiski teise kätte ja kahmab kotisangad alistunult pihku.
Marge õngitseb kotist uue küpsise, silmitseb seda himukalt ja pistab siis suhu. „Täitsa head, mingi uus sort, köömnetega. Proovige ikka.“
„Tänan väga, aga ma olen dieedil,“ lausub Kaili hapuka naeratusega. „Üks jäätis nädalas on maksimum, mida ma endale lubada võin.“
„Sina ja dieedil?“ imestab Marge ja ta kõrged kulmud kaarduvad juuksepiirini. „Sa hakka parem korralikult sööma, enne kui tuul su minema puhub. Rikud sedasi veel oma tervise ära.“
„Ära selle pärast muretse.“ Stiina tupsutab salvrätiga suud. „Me oleme suured tüdrukud juba.“
„Seda ma usun,“ naerab Marge. „Nii suured, et ei tunne eemalt äragi. Mis plaanis siis?“
„Niisama teeme aega parajaks,“ sädistab Kaili. „Käisime poes, Stiina leidis endale imeilusad kõrvarõngad ja...“ paiskub ta suust sõnadelaviin. „Näita neile,“ togib ta sõbrannat.
Stiina tõmbub näost roosakaks, raputab kimbatuses pead ja lööb silmad maha.
„Need on selleks puhuks, kui…“ jätkab Kaili.
Stiina hoiatav pilk lõikab Kaili süüdimatu vada pooleks. „Emm, ma pean sulle midagi ütlema,“ lausub ta korraga järsul häälel.
Tütre jahe noot paneb Heli halba aimama. Ta vinnab koti teise kätte ja pomiseb: „No ütle siis.“
„Marko helistas natuke aega tagasi.“
„Marko? Milline Marko?“ on Heli pea korraga mõttelage. Ta paneb koti maha, lööb käed rinnale risti ja jääb tütrele ainiti otsa vaatama.
Stiina pööritab piinatult silmi. „Kuule, ära mängi lolli. Tead küll. Ma kutsusin ta homme õhtuks meile.“ Ta vilksatab abiotsivalt Kailile otsa vaatama, kes talle julgustavalt naeratab. „Ära hakka nüüd stseeni tegema, eks?“
Ainsa hetkega on Heli nägu pahameelest tumepunane. „Mida? Sa kutsud meile külla venelase?“
Stiina sihib ema pika pilguga. „Paistab küll, et said asjast õigesti aru.“
„Selle venelase, kellega sa eile arvutis targutasid?“
„Ma ei targutanud, me rääkisime,“ täpsustab Stiina külmalt.
„Rääkisite?“ Heli nägu moondub kibedaks maskiks. „Mida on sul rääkida ühe venelasega? Hulluks oled läinud või?“
„Ei usu. Ma olen viisteist ja võin rääkida kellega tahan.“
„Ega ei või ikka küll!“ Heli vehib vihaselt sõrmega Stiina näo ees ja ta hääl muutub mitme kraadi võrra valjemaks. „Meie majja ei too sa ühtki venelast, kuuled!“
Stiina veab suu mõruks kriipsuks ja pistab käed solvunult taskusse.
Heli põrnitseb tütrele otsa, keerab siis kanna peal ringi ja vuhiseb vastassuunas minema, hämmeldunud Marge kannul.
„Ma teadsin, et sellest tuleb ainult üks jama,“ kuuleb ta tütart endale järele lausumas.

„Võta nüüd vähe hoogu maha, sellise tempoga oleme varsti juba Tallinnas väljas,“ muigab Marge, kui nad on tubli kümme minutit sihitult mööda linna ringi trampinud.

Heli nägu on ikka veel raevust moondunud, ent sellegipoolest aeglustab ta sammu ja jääb lõpuks pargi serval, ühe vana puu all seisma. Ta toetab selja vastu mõhnalist tüve ja naise hääl muutub veel kibedamaks kui ennist.
 „Pagan võtaks! Kogu aeg on selle plikaga mingi probleem. Lapsest saati ainult üks jama teise järel. Küll kippus teiste lastega riidu kiskuma ja nende asju ära peitma, küll nuias endale igasugu pahna välja, et sellest paari päevaga tüdineda, siis oli see luiskamise periood, mil õiget sõna ta suust ei tulnud. Luuletas maad ja ilmad kokku ja tundis lõbu, kui sai inimesi segadusse ajada. Ja nüüd see venelane ka veel! Vean kihla, et ta leidis tüübi ainult selleks, et mind meelega ärritada.“
Marge kougib kotist uue küpsise ja järab seda mõtliku näoga.
„Ma ei usu tegelikult. Mis nime ta ütleski? Marko?“
„Marko jah.“
Marge hõõrub sõrmega ninajuurt ja mõtleb natuke. Seejärel ta ümar nägu selgineb. „Kuule, Marko on ju selle mööblitöösturi poeg. Ma tean nende peret hästi. Kenad ja korralikud inimesed, hiljaaegu oli neist leheski juttu. Kinkisid mulle jõuluks ilusa kokaraamatu ja…“
„Ah, lõpeta! Venelaste seas polegi korralikke inimesi!“
„Hah,“ naerab Marge. „Mis sul nende vastu on?“
Heli raputab tummas vihas pead ja pühib põsele pudenenud nördimuspisara raevuka liigutusega ära. Lõpuks libiseb ta pilk kellale. „Pagan võtaks, juba pool kuus! Ma lubasin naabrinaisele, et olen kella viiest kodus!“
Ta nõksatab liikvele, ise sorgus ja kurb nagu vette kukkunud varblane, pühkides käigu pealt nägu kuivemaks. Marge longib talle järele.
„Asi on Viktoris eks?“ taipab ta viimaks.
Heli õlad tõmbuvad pingesse. „Tee mulle teene ja ära tuleta teda meelde, eks? Räägime ükskõik millest, kasvõi jalgpallist. Ainult mitte Viktorist.“
Marge kehitab allaandvalt õlgu. „Mu jalgpallialased teadmised pole tõtt-öelda suurem asi. Ma kõigest üritan aru saada, mis sul kupli all toimub.“
„Kena sinust, aga ära näe vaeva.“
Heli tuhiseb, nina maas, edasi. Linna kohale on laskunud tuhm õhtune pimedus. Räästastest niriseb sulalumevett ning õhus hõljub veel märksa rohkem rõskust kui päeval.
„Vastik, kuidas ma vihkan seda ilma!“ poriseb Heli. „Seda närust elu ja kõike! Neetud pubekas! Kes sellele plikale ometi aru pähe paneks? Venelasega ringi aelata, tule taevas appi!“
„Kuule,“ libiseb korraga Heli õlale toetav käsi. „Ära nüüd peruta. See, et sul Viktoriga nihu läks, ei tähenda, et su tütar peaks sama saatust kordama. Las ta käib natuke selle ilusa poisiga, kui see temast tõesti hoolib. Sa siis ei märganud, kui õnnelik Stiina oli või?“
„Arva mida tahes, üle minu läve ei astu enam ükski venelane!“ paiskab Heli endast välja kogu aastatepikkuse viha, mis temas tumeda mürgina kobrutab.
Marge jääb nõutult vait ja näpib oma salliotsi.
„Ja ega asi polegi ainult Viktoris,“ jätkab Heli. „Katjat mäletad? Seda personaliosakonna paksu tibinat?“
„Muidugi. Kes siis Katjat ei mäletaks. Sellist säravat värvilaiku on raske unustada.“ Marge pihku ilmub uus küpsis, mida ta põgusalt uurib, kuid pistab lõpuks kotti tagasi.
„Vot kus oli alles vassija ja intriigitseja. Silme ees nagu sulavõi aga selja taga… mürgimadu! Hullemat inimest pole ma näinud, tõesõna! Aga lõpuks sai ka, mis vääris. Lasti lahti, nii et naksub!“
„See-eest küpsetas ta maailma parimaid pirukaid. Usud või ei, aga ma tunnen neist siiamaani puudust. Tema mõnusast huumorist samuti.“
„Nii odav oledki või? Lased end paari pirukaga ära osta?“
„Kuule, sa ei saa heast peast tervet rahvust vihata.“
„Saan küll kui tahan! Ma ütlen sulle, et maailmas oleks palju vähem halba, kui inimesed abielluks ainult oma rahvusest inimestega!“
„Oh sind.“ Marge häälde sugeneb naerune hämmeldunud noot. „Ega Stiina siis kohe abielluma hakka. Minumeelest on see igati tore mõte oma noormees sulle näha tuua. Etem ikka, kui nad salaja väljas ringi hiiliks teab mida korda saadaks.“
Heli surub huuled kõvasti kokku ja jätkab tusasel moel teed.