Algupärase laste- ja noortekirjanduse päev Tartus

 

 

Sel aastal tähistab Tartu Linnaraamatukogu tähistas oma sajandat sünnipäeva. Seetõttu leidis raamatukogus 1-12nda aprillini aset sünnipäevaprogramm. Kavas olid mitmed kirjandusõhtud ja kohtumised kirjanikega, raamatuesitlused, kontserdid ja muud. Avatud oli ka ajalootuba, aset leidsid mitmed raamatunäitused ning teatrietendus. Huvi korral vaata lähemalt Tartu Linnaraamatukogu sünnipäevaprogrammi siit.

 

Põhjus, miks ma sellest kõigest räägin, on asjaolu, et Tartu Linnaraamatukogu juhataja Ädu Neemre kutsus mind külalisesinejaks algupärasele laste-ja noortekirjanduse päevale. Meil potsatas postkasti juba hulk aega varem, ning kuigi parajasti olin ametis "Ruubeni liblikate" teisele osale lõppviimistluse andmisega, ei kulunud otsusele jõudmiseks korraks muud tegemised kõrvale jätta ning Kagu-Eestit külastada kuigi kaua aega. Seda enam, et satun Tartusse ja kodukanti küllaltki harva ning pole enam aastaid näinud kodukandi lund, sest tavaliselt olen ajastanud oma käigud pigem suvisele ajale.
Selle aasta aprill aga näitas veel päris tõsist talve. Mida enam Kagu-Eesti poole, seda lumisemaks ja talvisemaks muutus maastik. Siiski olid vähemasti Tartus oldud päevad olid täis päikest, küll aga Põlvamaal pidi koduküla vahel uitamiseks lausa vihmavarju kaasa võtma ja paksud talvesaapad jalga tõmbama.

Reis kujunes toredaks ning meeldivaks vahelduseks. Teoks sai kaks kohtumist – üks Tartu Linnaraamatukogus, kus publikuks pedagoogid ja raamatukogutöötajad ning teine mu kunagises põhikoolis Vilustes, kus avarat õhuküllast saali täitsid põhikooli lapsed ning pedagoogide pere.
Hiiumaalt Tartusse jõudmine oli paras ettevõtmine ja sõit pikk, kuigi tee kulus arvatust märksa kiiremini. Vahel ongi hea olla teel ja saada mingi elamus ka pelgalt sõitmisest ja akna tagant mööda libisevate segametsade, valgetüveliste kaskede, kollendavate põllulappide ja sügava valge lume all magavate lagendike vaatamisest.

 

Tartu võttis mind vastu tuttavliku ja sõbralikuna. Mingisugune iselaadne kergendus ja hea tunne oli olla jälle kohtades, kus sai kooliajal tihti viibitud. Ülikooli kohvik, Toomemägi, Emajõe kallaste puid ja põõsaid peegeldav kuldsena sillerdav vesi, mille kohal tiirles parvedena valgeid merelinde, tuttavad teed ja tänavad, mis looklesid mu kunagise kooli, Õpetajate Seminari poole. Kuigi linn ise on vahepealse aja jooksul muutunud tuntavalt modernsemaks ja linnapilti ilmestavad niimitmedki naljakate nimedega pilvelõhkuja-tüüpi ehitised nagu Tasku ja Tigutorn, hõljub linna õhustikus ikka veel seda kerget ja mõnusat olemist, mis saatis mind kooliajal. Tartu oli ja on jäänud minu jaoks hea auraga linnaks. Piisavalt väikeseks, et kõikjale ka jala jõuda ja piisavalt suureks, et kaevata kaubandusest välja vajaminev.

Lihtne oli leida üles ka Linnaraamatukogu suur ja valge hoone, mis asus Raekoja Platsi vahetus läheduses. Päike siras kivimaja heledatelt seintelt vastu, hoone ees sirutus taeva poole kaks rohelist hiiglast – karmiokkalist kuuske.
Hoone ise tervitas mind karge kolmapäeva, 10nda aprilli hommikul päikest peegeldavate akende ja sõbralike raamatukogutöötajatega, kes olid vilka mesilasperena ürituse korraldamise ja külaliste vastuvõtmisega ametis. Päeva temaatikaks oli "Tüvitekstid ja ajakaja laste- ja noortekirjanduses." Neljanda korruse saalini viis sahisev lift ning pisut enne kella kümmet hommikul sai valgete seinte ja kollaste ribikardinatega saal rahvast puupüsti täis.
Silmitsesin saali eesotsas troonivat musta mikrofoni ja lasin mõttes ettekandel, mille pealkirjaks valisin "Maailmatunnetus läbi loomingu," läbi pea libiseda. Pooletunnise ettekande sisuks, mis jõudis kuulajaini kell pool kaksteist keskpäeval, oli märgusõna – maailma parem mõistmine ja tunnetamine läbi loomingu. Rääkisin nii endast, kirjutamise juurde jõudmisest, kirjutamisprotsessist üldse kui ka sellest, kuidas valisin romaanidesse tegelasi ning mida ma nende läbi öelda tahtsin.
 

 

Kirjanikest oli veel esinema kutsutud Jan Kaus, kelle teemaks oli "Kirjanduse aeg," ja Mikk Pärnits ettekandega "Pärnits annab aru." Uurimuslikumat poolt lastekirjandusest esindas lastekirjanduse uurija Jaanika Palm, kes rääkis lahti tüviteksti mõiste ning esines ettekandega "Aino Pervik – novaatorlik klassik."

Veel olid esinema kutsutud Ele Süvalep, kes rääkis Robinsonide vennaskonnast ning toreda allegoorilise pealkirjaga ettekandega "Lasteluule seeneniidistik" esines Triin Lees. Põhjaliku ülevaate piiblilugudest minevikus ja tänapäeval tõi kuulajaini Ave Mattheus.

Saalisviibijate seas märkan Keskraamatukogu juhatajat Anneli Kengseppa, tänu kellele sai teoks hiljaaegu mu kohtumine kesklinna koolide lastega Tallinnas. Ta istub minust paar toolirida eespool ja viipab mulle äratundvalt. Hetk hiljem tunnen esinejate seas ära veel ühe tuttava – Tiiu Valmi, kelle sisukaid ja hästi üles ehitatud loenguid ma Tallinna Ülikoolis raamatukogundust õppides kuulasin. Valm, kes veab nüüd kirjastuse TEA tegemisi, toob kuulajaini haarava ettekande lastekirjanduse kirjastamisega seonduvast.

Lõunapaus möödub lähedalasuvas kohvikus, granaatõuntelisandiga vürtsise kookospiimasupi ja vahulise lattega, peale mida kiirustan tagasi Linnaraamatukokku, kuna osa ettekandeid on veel kuulamata. Päev möödub kiiresti, mulje- ja inforohkelt. Nii minu kui kõigi teiste esinejate ettekannetega on võimalik tutvuda Tartu Linnaraamatukogu kodulehel, kuhu need on üles laetud.
Edasi jääb päikeseküllane Tartu seljataha ja tee viib mind kodukanti, järgmise kohtumiseni Viluste Põhikoolis, mis leiab aset juba järgmisel päeval.

Aga sellest pisut hiljem.