Täismahus artikkel kohtumisest Käina kooliperega

Kuna kõigil ilmselt pole Hiiu Nädala paberväljaandele ligipääsu, lisan siia täismahus artikli mu kohtumisest Käina kooliperega, mis jättis igati toreda mulje. Lehe foto oli just seesugune nagu juuresolevalt pildilt nähtav. Alumine foto on tehtud vahetunni ajal läbi akna ja seda lehes ei leidu. :)

Kiiri Saar: Lugemishuviline noor ei kao kuhugi

15ndal märtsil viis Käina Gümnaasium emakeelepäeva raames raamatukogu ruumides läbi kohtumise Kärdlas elava kirjaniku Kiiri Saarega. Kohtumisel tutvustas Saar enda loomingut, eelmisel aastal ilmavalgust näinud kahte romaani „Lepatriinupüüdja“, „Martin Greeni juhtum,“ ja Põlvamaad tutvustavat teost „Rohelisem elu - väärtused ja edulood,“ mille kaasautoriks ta oli. Kirjanik rääkis nii romaanide ja tegelaskujude saamisloost,  kirjutamise protsessist kui ka selle juurde jõudmisest üldse.

„Kohtumine Käina koolipere ja särava ning positiivse koolijuhi Ene Urmaniga jättis mulle igati sümpaatse mulje,“ tunnistab Saar. „Ma olen alati suutnud noori ja nende mõttemaailma mõista, osanud end nendega kaudselt samastada. Ilmselt seetõttu ongi mu teosed noortepärased ja noortele hästi mõistetavas keeles. Usun, et olen suutnud oma loomingu kaante vahele panna just seda, mida nad sealt leida ihkavad – romantikat ja vastuseid enda sees peituvaile lahendamata probleemidele.“
Kirjanik julgustas gümnasiste, sarnaselt enda romaanide tegelastega, leidma enda teed, avastama ning ellu viima endas peituvaid andeid, toonitades, kui oluline on tegelikult jõuda arusaamiseni sellest, mis suunas ennast teostada. „Haarake ohjad, valitsege elu üle, võtke sealt just see, mida otsima olete tulnud, koheldes tagasilööke pigem kui võimalust edasiarenguks,“  räägib Kiiri Saar. „Soovisin, et kohtumine ei suruks noori passiivsesse kuulaja-rolli, vaid innustasin neid kuulamise kõrval avaldama ka enda arvamust, rääkima endi eelistustest. Julgustasin noori kirjutama ja püüdsin nendeni viia mõtte, et mis iganes unistus võib muutuda reaalsuseks, kui sellesse piisavalt head tahet ja energiat panustada. Samas, meist kõigist ei peagi saama kirjanikud, kunstnikud või muusikud, pigem on oluline, et tehtav tagaks rahulolu, eneseteostuse ja isiksuse arengu.“

Kohtumisel jäid kõlama raamatukoguhoidja Tiia Korvi pisut murelikud mõtted – kuidas kujundada noortes lugemishuvi ja harjumust? Kuidas väärtustada nende seas head kirjandust? Kuivõrd konkurentsivõimeline on tänapäeval raamat ja üldse väärtkirjandus arvutis pakutavate meelelahutuste kõrval?
„See, kuidas innustada meie internetiajastu lapsi, kelle lõviosa vabast ajast neelab helendav ekraan, lugema, on tegelikult keeruline küsimus,“ nendib Saar. „Kindlasti pole see ainult mõne üksiku kooli mure, vaid üleüldine tendents. Täpselt sedasama kurdab ka näiteks mu eluaegne kirjandusõpetajast ema, väites, et tüüpiline tänapäeva noor ongi väga passiivse lugemishuviga.
Selge on see, et vägisi kedagi lugema ei pane,“ arvab Saar. „Ent alati saab huvi äratada, kasvõi kõikvõimalike raamatuürituste näol, kohtumiste läbi kirjanikega, mida paljudes koolides ka aktiivselt korraldatakse. Ja kelles on lugemishuvi ja armastus raamatute vastu olemas, see kulutab nii ehk nii, olenemata koolipoolsest initsiatiivist, raamatupoodide ja raamatukogude uksi ning loeb nagunii. Võib-olla tasuks lastega rohkem koos arutleda ka näiteks kohustusliku kirjanduse valiku üle, uurida neilt endilt, mida nad sooviksid täiendavalt lugeda. Ehk tasuks soovitada klassikute kõrval ka kirjandust, mida kirjutavad noored noortele, sest taolised raamatud on noortele kindlasti kergemini mõistetavad ja kaasahaaravad.

Ja hea on tõdeda, et nagu ei kao me keskelt kuhugi heatasemeline kirjandus, mida tuleb õnneks aina juurde, ei kao ka kuhugi särasilmsed ja raamatuid nautivad lugejad. Need on alati olnud ja jäävad, hoolimata sellest, kui ahvatlevalt helesinine ekraan kirjutuslaual ka ei plingiks ja mängima või sõpradega chattima ei meelitaks.

„Samas, ega see Internet nüüd mingi lohe ka ei ole, mille vastu meeleheitlikult võitlema peaks,“ ütleb Kiiri Saar. „See on siiski eelkõige teadmiste avardamise ja silmaringi laiendamise võimalus, milles on tüüpiline tänapäeva noor on tegelikult hämmastavalt osav. Samamoodi on omavaheline infovahetus ju tegelikult enesetäiendus, mida ei tasu alahinnata.
Võib-olla ongi mõningane raamatuleiguse põhjus lihtsalt praegune aeg, mis on teadmiste omandamise ja infohanke laiendanud pisut teistsugusesse, virtuaalsemasse vormi.

Kokkuvõtvalt mõjus Käina Gümnaasium oma nägusate, avarate ja valgusküllaste, euroremonditud ruumidega mulle igati teadmistejanu süstiva ja õppima innustava paigana, kuhu tahaks alati tagasi tulla,“ tõdeb kirjanik.