Lastejutuvõistlus "Minu esimene raamat" 2012

Nii, ja ma olen mõelnud sedagi, et tegelikult ei peaks see blogi olema ainult üks edulugu, sest siis läheks ka pisut igavaks kätte ära. :) Seetõttu räägin ka sellest, et hiljaaegu osalesin ühe oma käsikirjaga kirjastuse Tänapäev lastejutuvõistlusel "Minu esimene raamat," kust mu käsikiri napilt välja jäi.

Lasteraamatut kirjutada oli mul tõtt-öelda esimene kord ja tegelikult tundus see pealtnäha üsna lihtne ettevõtmine. Vähemasti märgatavalt lihtsam, kui täiskasvanud lugeja meeltega manipuleeriva krimiloo väljamõtlemine, et see miskitpidi etteaimatav ei tunduks. Tegelikult jäi ka aega pisut napiks, kuna olin samal ajal ka muude asjadega hõivatud ning plaanisin algselt osaleda kahe käsikirjaga, mis ajanappuses viimasel hetkel siiski ära langes.

"Kuule, ole normaalne. Nii hästi, nagu sul on siiani läinud, tunduski mulle juba pisut ebareaalne," nentis üks mu tuttav särasilmi, kui kuulis, et seekord ei läinud õnneks.

"Mis mõttes ebareaalne?" olin tusane.
"Noh, mulle lihtsalt tundus, et sa olid nagu liiga edule orienteeritud, mis pole tõtt-öelda kuigi tark suhtumine."
"Njah, aga imelik küll, miks mina siis rõõmus ei ole?" porisesin vastu.
"Keegi ei keela ju sellegipoolest rõõmus olla," naeris tuttav. "Ja paku aga edasi. Potentsiaali sinus ju on. "
Tusaselt: "Ha ha."

Lugu ise on midagi Alice imedemaal stiilis ja äärmiselt fantaasiaküllane ning humoorikas. Soovides saada tagasisidet, kus ma vähe viltu panin, pöördusin sellekohase küsimusega kirjastuse poole ja sain seesuguse sõbraliku vastuse, et eelistused on kirjastusiti väga erinevad, ent neile olla lihtsalt stiil ehk pisut kinnine tundunud.
Järele mõeldes mõistsin, et ilmselt võis see väide isegi tõsi olla. Käsikiri ise oli juba hulk aega tagasi kirja pandud, tõtt-öelda mu kõige esimene, kuigi mitmeid kordi läbi töötatud ja paremaks kirjutatud ja tundus mulle piisavalt konkurentsivõimeline, armas ja südamelähedane.

Ilmselt kannustabki mind tagant soov, et sellest millalgi siiski asja saaks. Praegu tegelen sellega, et trein käsikirja nö. "lahtisemaks," kaasates rohkem dialooge, milles lisamine pole mulle tegelikult mingi probleem ja ilmselt pakungi seda mingi aeg taas edasi. Eks nii sellest "Lepatriinupüüdjastki" ju asja sai.
Kel asja vastu huvi tekkis, võtke ühendust. ;)

Aga, rääkides tulemustest, siis konkursi pani kinni staažikas lastekirjanik Reeli Reinaus, mis ei tundugi eriti üllatav. Tulemustega saab tutvuda siin.