Kohtumine Käina Gümnaasiumi kooliperega

Kohtumine Käina kooliperega sai alguse poolteist kuud tagasi ühest pisut üllatavast telefonikõnest, mille tegi mulle Käina Gümnaasiumi direktor Ene Urman. Tulin just väljast, ajades parasjagu spordidressi seljast, mõtted enda tegemiste juures laiali. Vahtsisin hämmeldunult läbi akna hämarduvasse õhtusse ja kuulasin ta rõõmsat innustunud ja sisendavat häält, mis tekitas juba iseenesest minus soovi kõige räägitavaga otsekohe nõustuda. Koolijuht selgitas,  et mõte minuga ühendust võtta tekkis tal üht minust kirjutatud artiklit lugedes.
"Kas tuleksid räägiksid meie kooliperele endast, enda loomingust, kuidas üldse kirjutamise juurde jõudsid?" küsis ta. "Just sellisel loomulikul ja vabal viisil, nagu ise tahaksid."

"Loomulikult, hea meelega," andsin pikemalt mõtlemata lubaduse ja lisasin peale põgusat järelemõtlemist: "Kui ma muidugi vahepeal ainult tõbiseks ei jää." Mille peale kostis lõbus arvamus, et selleks ajaks peaks kõik talvised tõved juba kindla peale seljatatud olema. Ja mõttes olin loomulikult sama meelt. Kes siis ikka haige on, kui päike juba kevadise soojusega aknast sisse kütab ja lumikellukesed otsivad üksteise võidu kohta, kust oma rohetav nina välja pista? Igati loogiline.

Tegelikkuses aga pidi mu kogemata huultelt lipsanud väide mulle lausa saatuslikuks saama. Olin just jõudnud umbes nädal enne kohtumist endamisi vaikselt imestada, et see talv näibki sedapuhku täiesti viirusevabalt kulgevat, kui avastasin endalt kõigest mõni napp päev enne esinemist päris ilusa palaviku, mis küttis kehatemperatuuri halastuseta 38-39Cni. Tekk mu peal ja padi põse vastas tundusid otsekui põlevat ja tõtt öelda ei olnud see üldse tore.

Siinkohal ilmselt võin tänada vaid viiruse hämmastavalt kiirelt kulgenud tüve, häid ja tarku teadlasi, kes on suutnud leiutada 21 sajandi inimpõlve päästjad imerohud -  antibiootikumid, Aura vaarikamaitselist mullivett, mis võimaldas mul vabalt ja voolavalt pikki tunde rääkida (pikalt rääkides kipub mul tihtipeale kurk kuivama, olenemata sellest, kas olen siis parasjagu terve või mitte), erinevaid kosmeetikavahendeid, mis kuitahes hallikarvalise jumega näonaha jälle inimliigile täiesti äratuntavaks olid võimelised muutma, toredat sõbrantsi, kes viitsis mulle seltsiks, fotograafiks ja giidiks kaasa tulla, et ma end võõras paigas justkui Paani labürinti ära eksinuna ei tunneks, ning võib-olla pisut ka ennast enda loomupärase võitlejaloomuse eest mis tahes olukorras mitte liiga lihtsalt alla anda.

Igatahes, kohtumise päeval, 15ndal märtsil, olin taas reipalt jalul, heatujuline ja ilmselt nii enam-vähem 85% terve.

Kohtumine ise leidis aset gümnaasiumi raamatukogu ruumides, kus mu selja taga avanes talveaia-stiilis avar aken. Kuulajad tulid klasside kaupa, seega tuli esineda mitu korda. Raamatukoguruum oli täis põrandal tantsiklevaid päikeselaike, valgust, erksavärviliste kaantega raamatuid riiulitel, teadmishimulisi ja kevadest ning kolmanda veerandi õppimise pingest pisut väsinud siniseid ja pruune, ootusrikkalt mind jälgivaid silmi.
Olles sattunud avaratesse, valgetesse, värskelt ja modernselt remonditud kooliruumidesse, tabas mind hetkeks nostalgia. Mu mõte libises puidu ja mineviku järgi lõhnavale koolimajale, kõigi oma nagisevate käänuliste treppide, sööklast heljuvate magusate toidulõhnadega, õhus hõljuvale tolmu ja kriidilõhnale, aastalõpus saali nurgas seisvale rohetavale, vargsi vaiku immitsevale ja okkaid poetavale kuusele, kooli taga aias igakevadiselt kollendavale rõõmsale nartsissiväljale, mida me aianduslembene direktor innu ja armastusega hooldada tavatses.
Koolid on kõik nii erinevad, justkui inimesedki ja igaüks neist, kust me kunagi õppides läbi oleme kulgenud, jätavad meisse alles mingi omalaadse mälestuse.
Laotasin oma materjalid laiali, heitsin korraks pilgu sulalumisele teele, riputasin näole naeratuse, nii seetõttu, et olin siiski suutnud haiguse võita ja tulla, kui ka lihtsast siirast heameelest olla, ning rääkisin. Endast, eneseleidmisest... Kirjutamisest, mis justkui avas minus endas mingi uue ja mulle endalegi pisut seni tundmatu poole maailma, kuhu ma hämmastaval moel olen sobitunud. Kirjanik? Ma vist ei mõtle veel praegugi endast nii, ent ma naudin tohutult teadmist olla kogu selle protsessi sees.
Kohtumisi läbi viies tunnetasin, et päris palju esinemispraktikat sain talvel aset leidnud kohtumisest Helju Petsiga. Just teda rääkimas jälgides taipasin üle võtta seesuguse vahetu, loomuliku rääkimise viisi, kuna mulle näis, et just nii on kõige lihtsam lugejateni jõuda. Suvine kohtumine Põlvamaa lugejatega läks samuti suurepäraselt, ent enda tookordselele esitlusele tagasi mõeldes mõistsin, et selles oli ilmselt liiga palju esinemist. Sedapuhku tahtsin selle hoiaku täielikult minetada ja mõjuda pigem loomuliku ja vahetuna.
Ja kusagil poole rääkimise peal avastasin, et minus on ilmselt olemas tubli annus artistlikkust, millest ma ehk teadlikki ei olnud. Või olin selle lihtsalt vahepeal unustada jõudnud, kuna ma täielikult nautisin muljete, elamuste, kogemuste, inspiratsiooniallkate vahendamist. Olles rääkimas lugu sellest, kuidas üks teetolmus ja päikesesäras mängiv maaplika allkirjastab hulk aastaid hiljem kusagil Tallinna vanalinnas raamatukirjastamise lepingu Eesti ühe suurima kirjastusega...

Aasta tagasi, kui mu teosed polnud veel ilmunud, mõtlesin endamisi, et see saab ilmselt olema kõige ebamugavam selle kirjanikuks olemise juures üldse - tulla ja esineda ja võib-olla seejuures avastada, et lugejad küsivad midagi seesugust, millele justkui ei oska või ei taha vastata. Et ehk kaob mõttelõng käest, põsed värvuvad punaseks ja ma jään lihtsalt kohmetult vait ning hakkan soovima, et ma oleksin pigem kodus, õunakausiga turvaliselt voodinurgas keras, nagu mu romaanitegelane Jette. 
 Tegelikult oli kõik pigem vastupidi. Monoloogist sai dialoog, ma leidsin kuulajate nägudelt vastunaeratuse, innustasin neid kaasa mõtlema, kaasa rääkima, arvamust avaldama.
"Mida te ise loete? Millest te tahaks lugeda?" pudenes mu huulilt hulk mängulisi küsimusi, mis võttis neilt ära sunnitud kuulaja-rolli ja andis võimaluse kaasa rääkida. "Kuidas teile meeldib kirjandeid kirjutada? Mida arvate kohustuslikust kirjanduse valikust? Kelleks tahaksite saada? Millega tegeleda? Mis teid köidab vabal ajal?"
Leidsin neid julgustamas ja innustamas ka ise kirjutada, kuna see on võimalus oma arvamust välja öelda, mida tasub ära kasutada. Suumamas märksa enam lugema, endas peituvaid andeid avastama ja realiseerima, jõudma äratundmiseni, mida siit suurest ja võimalusterohkest ilmast enda jaoks püüda.

"Te kõik olete ilusad, selle läbi, mida teete,"  oli sõnum, mille tahtsin enda loomingu kaudu edasi anda. "Soovides olla kellegi kauni ja erilise asemel, jäljendades alateadlikult kedagi, kes te ise tegelikult ei ole, kelle loomus ja olemus on teile võõras, ei saa te kunagi õnnelikuks. Jõudke endas pigem selgusele, mida tahate, ärge laske end heidutada tagasilöökidest, võtke neid pigem õppimisvõimaluse kui vaiba alt ära tõmbamisena. Haarake ohjad, valitsege enda elu üle, võtke sealt just see, mida otsima olete tulnud." 

Jah, aitäh, Käina koolipere. Mulle tõesti meeldis teie keskel olla. Selles muljetavaldavalt ilusas koolimajas, millel oli varjatud kalduvus otsekui iseenesest tekitada teadmistejanu, soovi õppimise, enda täiendamise järele, naeratavate õpetajate ja lahke koolijuhi seltsis.
Toredat saabunud koolivaheaega kõigile gümnasistidele, loodetavasti ka kirjanduse seltsis. :)