Luuletamisest, lihtsalt

Postitan siia ühe enda luuletuse, mis leidub ka mu wordpressi blogis. Ta lihtsalt näib mulle viimase aja üks tabavaimatest, ka stiililises mõttes. Ilmselt peaksingi enda romantilis-traagilise väljenduslaadi ehk pisut kriitilisemalt üle vaatama ja edaspidi võib-olla mõned stiilimuudatused tegema.

Hiljuti näitasin paari enda luuletust lihtsalt niisama jutujätkuks ühele kirjastajast tuttavale. Ma tõtt-öelda ei arvanudki neist suurt midagi, kuna olen neid kirja pannud pigem lihtsalt mingis enese väljaelamise mõttes. Luuletused läbi lugenud, nentis ta mulle täiesti üllatuslikult, et need olla üsna head ja mu sõnaseadmise oskus täiesti tasemel.
Siinkohal muidugi tänud suuremeelsuse eest ja mine tea, võib-olla polegi see idee luulekogu materjali vaikselt koguda siis üks väga mööda mõte. :) Vähemasti teeb hea sõna meele ikka rõõmsaks.

Luuletus ise on mõttearendus sellest, et head asjad juhtuvadki elus pigem siis, kui neid oodata ei oska.

valu  tuleb  siis,
kui sa teda kõige  vähem ootad
klammerdub oma külmade sõrmedega
enesekindlalt su mantlivarruka külge
teeb sulle sõbrana silma
ja küsib moepärast suitsu

õnn tuleb siis,
kui sa oled lõpuks lootmast lakanud
ära  põletanud  viimase  hõõguva sädeme
tukid  kannatamatult  tuulde loopinud
ja käed  taskus  minema  läinud

nad  tulevad  koos -
üks  õhtu, teine  hommiku  poolt
sammudes  õhetavipõsi
üle  südame  külmavõetud  välja
endamisi  ebaledes
saab  sellest   veel  asja  või  ei