Uusi kommentaare raamatusõpradelt

Lisan siia paar uut blogipostitust enda uue romaani "Martin Greeni juhtum" kohta, mis mulle mingis mõttes silma jäid. Loterii.blogspot.com autor kirjutab nõnda:

"Sattusin taas natuke vale raamatu peale ehk siis puhtakujuline noortekas, ja seda eelkõige lugemishimuga tütarlastele.
Õnneks on raamat hooga läbitav.

Peategelaseks siis 21-aastane tudeng Martin Green, kelle hingeelu kirjeldamine autori poolt teeb algul pisut ebalevaks – aga see vast vahel paratamatu, kui mõni autor kujutab vastassoost peategelast (“mehed ei ole sellised!” või “no minu kujutluses naised küll sellised pole!”, eksole, kes siis ei tea paremini kui sa ise). Igatahes on ta hästi naiselik küll. No metroseksuaal või posthetero ehk? Riietus ja värvid ja muidu tilulilurääkimine... Ja see muusikamaitse, mis pigem sobib 1980ndatel 21-aastasele popile noormehele. Aga tore, et Green pole mingi moenarrist ülikangelane ja aegajalt käitub pingeolukordades inimlikult totralt.

Ahjaa, sisustki... Maagiline armastuslugu, mille juured (õigemini intriig) ulatuvad ühe kuningriigi õukonda. Armukolmnurk... Kurjus... Eneseteostamine... Raamatu lõpp on sutt lapsik – või siis, tütarlapsemuinasjutulik.

Autoril meeldib tekstis sehkendada ja lugejaga suhelda, mis taas meenutab muinasjutu jutustamist. Ja eks ole tore lugeda maailmast, kus inimestel puuduvad argimured, kuidas arveid maksta jms – tänapäeva võlumaailm, võitle vaid irreaalsete kollikestega. Ja tasuks siis lummav armastus."

Postitus ise asub siin. Fotot võiks mõista kui humoorilis-iroonilist tuletist antud jutust. :) Tegu on ühe suurepärase filmiga, mille kohta võib huvi korral IMDB lehelt lugeda järgmist.

Selles mõttes võib väidet "puhtakujuline noortekas" ilmselt mingis võtmes võtta komplimendina, kuna teos ise oligi mõeldud noorteromaanivõistluse jaoks. Taolises liiga noortepäratsevas stiilis püsida oli mul tegelikult isegi mõnevõrra raske. Kartsin, et teos mõjub ehk isegi liiga täiskasvanulikult, kuna mul on kalduvus lauseid ajuti liiga pikaks ja kunstipäraseks venitada, mida on nooremal ja pisut vähem küpsel lugejal ehk mõnevõrra raske jälgida.
Lõbus ja tabav oli arvamus Martinist kui metroseksuaalist või postheterost. Minugipoolest! Igatahes tavapärane igavapoolne Eesti mees ta kindlasti pole ja olgu peale, kui ta sai pisut naiselik. Vähemalt oli mul lõbus mees-minapeategelase rolli välja kanda üritada.

Kui ma seda kommentaari lugesin, siis mõistsin, et isiklikku muusikamaitset ühele tänapäevasele noorele mehele külge pookides läksin ilmselt tõesti pisut alt. Väga tabav tähelepanek, millega tean edaspidi kindlasti arvestada, tänan! Kuigi, ehk polegi maailmast kõik 2oaastased Phyl Collinsi austajad veel kadunud, mine tea. :) Vanameister on endiselt väärt kuulamist.

Teine kommentaar pärineb Heli Künnapaselt, kes on romaani "Lõpupidu" autor. Ta enda raamatut olin lugenud, kuigi ma ilmselt polnud antud teose sihtgrupp, kuna raamat on mõeldud märksa noorematele. Antud kommentaar on positiivne näide ehk selle poolest, et olenemata, et lugeja tunnistab, et teos ei kuulu just tema meelis-žanri, on temas selge arusaamine, et teos pole seetõttu veel halb, vaid jagub ka positiivseid sõnu. Oma blogis midaheliluges.blogspot.com kirjutab ta nõnda:

"Taaskord siis Tänapäeva noortekad käsil. Kiiri Saare "Martin Greeni juhtum" on 2011a konkursi III koha omanik.
Raamatut lugema hakates ei teadnud ma, "millesse ennast seganud olen". Lugeda oli mõnus- tekst sorav ja sõnavara mitmekesine.
Mingil hetkel aga... sain aru, et tegu on ulmekaga. No ja see oli minu jaoks pettumus. Asi polnudki ju autoris ja tema töös, vaid selles, et mulle ulmekad ei istu lihtsalt... või vähemalt ma peaks enne teadma, et hakkan ulmekat lugema.
Aga kirjutamise mõttes ei ole nagu miskit ette heita."

Postitus ise asub siin.