Arvamusi "Lepatriinupüüdja" kohta

Riputan siia ühe uuema postituse "Lepatriinupüüdja" kohta, mille leidsin Yuki raamatublogist, mis lisaks kevadiselt rõõmsale ja värskele taustale püüdis mu pilku ühe huvitava arvamuse poolest, mida olen tõtt-öelda mujaltki kuulnud ja mis mind pisut mõtlema pani. Kes pilku tahab heita, siis postitus ise asub siin

Tõsine üllatus oli, et see raamat on eestlase poolt kirjutatud, sest see meenutas mulle vägagi mõnda Ameerika kirjaniku romaani - kõik sarkasm, naljad ja kogu lugu ise oli vägagi sellises stiilis ja ma pole kunagi Eesti kirjanikult midagi sellist lugenud. Lisaks sellele oli see raamat minu meelest väga väga hästi kirjutatud ja hoolimata sellest, et see oli fantaasiaraamat, mõjusid tegelased reaalselt ja lugu oli ka põnev. Koguaeg mõtlesin, et kuidas Jette sellest supist välja saab, samas lõpp oli üsna ettearvatav, kuid ilmselt käib see sellise stiili juurde. Igatahes positiiviselt üllatunud ja panen kümme punkti kindlasti.

Hinnang: 10/10

Raamatublogis Segane maailm kohtab näiteks suhteliselt sarnast arvamust. Postitus ise asub siin

Hästi vahva! Ei tahaks uskudagi, et tegemist on algupärandiga, mitte tõlkeromaaniga. Seksuaalset otsekohesust ei kohta just sageli eesti kirjanduses. Siinjuures just seda erootiliselt meeldivat poolt.

Väga ladusalt kirjutatud, kiire lugemine, paras ja kiire annus lahutamaks meelt.

Lugu kahest õest, kellest üks on bukahoolik ja teine kaunitarist möllumutt. Ühel päeval aga lähevad nende kehad vahetusse, kusjuures bukahoolik mäletab kõike, kuid teinepool on asjast täielikus teadmatuses.

Nagu ikka üks armastuse ja enese otsimise ja leidmise lugu. Aga põnev oli!

Kui ma mõtlema hakkan, leian, et mõlemal kommentaatoril on selle minu pisut ebaeestlasliku või isegi mõnevõrra ameerikapärase kirjutamislaadi suhtes tuline õigus. Tõtt-öelda ei olnudki see otseselt taotluslik, kujunedes pigem võib-alateadlikult taoliseks. Samas on mu kirjutamise viis saanud kindlasti mingil määral mõjutusi ameerika kvakiteetkirjandusest ja -filmidest, mida olen elus tohutul hulgal neelanud. Naljakas mõelda, aga kohtades, kus on rahaühikutega tegemist, kipuvadki käsikirja pigem sisse lipsama dollarid kui eurod. Ma ei arva, et see oleks kuidagi otseselt halb, või et ma oleks üdini amerikaniseerunud. Pigem võib-olla istub mulle lihtsalt taoline vaba, loomulik ja vahetu kirjutamislaad rohkem, kui tüüpilisele eestlasele omane ugrimugrilik raskepärasus. Kirjutamine on mulle mänguline tegevus, võimalus fantaasia vabaks lasta ja see peab olema ka lõbus ja haarav mulle enesele. Kuigi ma ise olen loomult pigem kõiksugu probleemide üle sügavuti juurdleja, soovin ma samas välistada, et mu looming mõjuks liiga raskelt ja süngelt. Mulle on oluline, et mu teostes oleks hoogsust, palju elavaid dialooge, huumorit ja noortepärasust.

Kuid kuna kõik me ümber on pidevas muutumises, kulgen ma sellega tahtmatult kaasa ning kindlasti pole ma väitmas, et jään vältimatult ühe kindla stiili raamesse. Mu mõlemad teosed ongi tegelikult väga erinevad – üks noortele neidudele suunatud jutustus ja teine müstilisusse kalduv põnevik. Olen saanud tagasisidena arvamuse, kus väideti, et tõtt-öelda oli mu mõlemat teost lugenud isikul lausa raske uskuda, et teosed on üldse ühe ja sama inimese kirjutatud. Heh, see pidi tegelikult vist tähendama komplimenti. :) Selles mõttes on see tõsi, et iga teos on areng ja edasiminek.

Mind ennast köidab tegelikult tohutult Riika Pulkkineni kirjutamisstiil ning ma arvan, et kunagi elus tahan ma kirjutada ka ühe tõsise ja väga sügava ja taoliselt kvaliteetse raamatu, nagu seda on ta "Piir" ja "Tõde". Aga selle aeg pole ilmselt veel käes.